Kommentaar

Jaan Tooming | Kuritöö ja karistus (6)

Jaan Tooming, lavastaja, 16. juuni 2016, 16:26
Foto: Jörgen Norkroos
Oli kord aeg, mil lapsele tõmmati vitsaga mööda sääri, kui laps oli ulakas või sõnakuulmatu. Oli kord aeg, mil koolis löödi joonlauaga vastu laisa ja vastuhakkava lapse sõrmi. Oli kord aeg, mil koolis anti ihunuhtlust. Nüüd ei tohi õpetaja koolis heale õpilasele isegi pai teha, sest oled kohe pedofiil. Õpetaja ei tohi kaklevaid lapsi ka füüsiliselt lahutada, sest siis on ahistamine.

Aga minu lapsepõlves oli populaarne raamat Eduard Vilde “Minu esimesed triibulised”. Jah, eks lapsele jääb meelde see halb, mida ta teeb, kui karistuseks vitsaga mööda sääri saab. Nii see on.

Samal teemal

Meie kõike lubavas ja demokraatlikus ja inimõiguste ajastus on kõik võrdsed, nii lapsed, noored, täiskasvanud kui ka vanad. Sarimõrvar, kes lausa naudib tapmist, ka teda ei tohi valutult teise ilma saata, vaid ta peab istuma maksumaksjate arvel eluaeg kongis. Me oleme nii kaastundlikud, et lõpuks isegi marutõves koera ei tohi magama panna. Ma usun, et enamik taipab, millise absurdini me oleme jõudnud, kuid rühime ikka vapralt edasi, teadmata, kuhu ajaloo käik meid viib.

Intsidendi tagapõhjast

Ja nüüd peksis kuulus lavastaja naist – näitlejat. Kogu Eesti kihab – kuidas nii võib? Varjatult pekstakse naisi ja pekstakse mehi kogu aeg, kuid lärmi lüüakse ikka selle üle, mis avalikuks tuleb. Ja muidugi kui isik, kes peksab on veel tuntud isik, siis on lärmi veel rohkem.

Me võime küsida, kas Tiit Ojasoo käitus nii afektiseisundis või on lihtsalt vaimuhaige, sest tõesti – naist peksta on kuritegu, eriti kui seda tehakse veel jalgadega. Sellele ei ole õigustust.

Kuid me ei tea siiski, mis oli selle intsidendi tagapõhi. Asjaosaline Ojasoo püüab selle teha eraasjaks. Muidugi, kui see oleks olnud töökonflikt, ülemuse ja alluva konflikt, siis oleks asi kohe selge. Näiteks näitlejanna ei õppinud teksti pähe ja Ojasoo karistas teda selle eest peksuga. Või hakkas näitlejanna peanäitejuht Ojasoole vastu ja Ojasoo karistuseks tümitas teda. Laisk, lohakas ja allumatu näitleja väärib ikka karistust. Kuid kas peksmist? Meie ajal pole see ju lubatud. Äkki peaks tõesti andma välja eriseaduse teatrite jaoks, et lubada allumatut näitlejat karistada ihunuhtlusega? Võibolla tõesti ja võibolla teatrikunst tõuseks kohe seeläbi uuele tasemele! Aga eraasi? Kas mehe ja naise vahekord? Sellest vaikitakse targu. Kui näitlejanna poleks läinud politseisse, siis oleks kõik vakka jäänud, nüüd aga skandaal missugune!

Kohtuistungit pole olnud

Muidugi, Ojasool oleks targem olnud ikkagi nüpeldada oma naist, mitte võõrast. Siis poleks ilmselt midagi juhtunud – eraasi tõesti. Kuid võõra peksmine pole eraasi. Nii võib eraasjade varjus musti tegusid teha karistamatult. Seekord oli pekstu nõus lepitusmenetlusega. Me ei tea, miks ta sellega nõustus. Me ei tea midagi, me teame ainult seda, et ta sai peksa kuulsalt mehelt. Näitlejanna ilmselt nii kuulus pole, muidu oleks ka tema nimi ammugi avalik olnud.

Ja nüüd karjub osa riigikogulasi, et Ojasoo tuleks teatrijuhi kohalt maha võtta. Me ei tea midagi intsidendi telgitagustest, aga maha võtta on kerge. Võibolla peaks enne siiski tegema psühhiaatrilise ekspertiisi, siis oleks selge, kas tegemist on terve inimesega.

Aga enne, kui ei ole selge juhtumi põhjus, enne seda on tegemist lihtsalt peksmise faktiga, mis asjaosalisi kohtusse ei viinud. Las nad nüüd lepivad, annavad teineteisele rahusuudluse ja elavad rahus edasi, eks Ojasoo ise tea, kas minna uutele jahimaadele või elada edasi nii, et häbi ei ole. Imelik on veel üks asi: truu teatri- ja elukaaslane Ene-Liis Semper, kellega Ojasoo koos teatrit juhib, see Semper on vait. Ta võiks ikkagi oma võitluskaaslase eest välja astuda. Jälle ei tea, miks ta vaikib. Nii vist peame vaikima ka meie ning laskma osalistel eluga edasi minna nagu soovis kannatanu oma pöördumises. Kuid – nii kaob maailma hiilgus siiski!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee