Kommentaar

Mart Helme | Vallandamisest hullumaja ja kuklalasuni  (67)

Mart Helme, riigikogu liige, EKRE, 15. juuni 2016, 18:21
Foto: Arno Saar
Õhtulehes ilmus 8.juunil 2016 Priit Dievese artikkel, kus ta arutles meie rahva demograafiliste probleemide üle ning kutsus naisi üles endale elukaaslase ja laste isa leidmiseks latti allapoole laskma. Ülejärgmisel päeval vallandas Järva-Jaani kooli direktor Raigo Prants seal töötanud Dievese, väites, et artikkel on naiste suhtes alandav ja solvav ning selles esitatu ei kattu Järva-Jaani gümnaasiumis aktsepteeritavate tõekspidamistega.

Ainuõiged seisukohad

Mulle näib, et just siia ongi koer maetud. Kuidagi märkamatult oleme jõudnud olukorda, kus üha jõhkramalt nõutakse meilt, et tunnistaksime üksnes kellegi (Euroopa Komisjoni, Bilderbergi grupi, kultuurimarksistide, Euroopa tsentriparteide, vasakpoolsete akadeemiliste ringkondade, peavoolumeedia?) õigeks kuulutatud seisukohti.

Meenutan omaenda poole sajandi taha jäänud kooliaega, kui võimutses üks teine ainuõigeks kuulutatud ideoloogia. Ka siis võidi sind päeva pealt töölt lahti lasta, kui sa otsustasid, et tõde on siiski mitmekesisem, kui arvasid kohaliku parteirakukese tegelased, kõrgematest instantsidest ja nn organitest rääkimata.

Ja kes oli ühiskonnas mõningast tuntust kogunud, võis kindel olla, et järgnes ka avaliku hukkamõistu laine, alates lahtisel parteikoosolekul esitatud nõudest tuhka pähe raputada ja avalikult oma viga (loe: iseseisvat mõtlemist) kahetseda ning lõpetades võimutruude ajakirjanike ning muidu pugejate raevukate hukkamõistuavaldustega meedias.

Sel ajal hämmastas mind kõige rohkem see, kuidas muidu normaalsed inimesed parteikoosolekutel äkitselt tundmatuseni muutusid. Ma ise keeldusin kolmel korral komparteisse astumast, aga lahtistel parteikoosolekutel tuli ka minul aeg-ajalt kohustuslikus korras osaleda. Ja seal ma nägin, kuidas lõbusad napsumehed, krõbedate poliitiliste anekdootide vestjad, aga ka lihtsalt vaiksed ja kohusetundlikud inimesed äkitselt oma pärismina kõrvale heitsid ja inimkonna helgesse kommunistlikku tulevikku raudkindlalt uskuvateks töötava intelligentsi esindajateks muutusid.

Nüüd oleme siis ringiga samasse kohta tagasi jõudmas. On palju tõdesid, milles kahelda ja mille üle arutleda pole sisuliselt enam lubatud.

1. Euroopa Liit on ajaloo lõpp ja peab veel üksnes arenema Euroopa Ühendriikideks (sotsialism oli ajaloo lõpp, mis pidi küpses faasis lihtsalt teisenema kommunismiks).

2. NATO kaitseb meid ja paragrahv viie käivitumises kahtlemine on riigireetmine (Nõukogude Liit oli ülemaailmase rahu kõige kindlam garant ja selles kahtlemine tähendas ülemaailmse imperialismi käsilaseks olemist).

3. Massiimmigratsiooni aktsepteerimine tähendab euroopalike väärtuste (homoabielud, eutanaasia, sooneutraalsus, radikaalfeminism, ateism, rahvusriikluse tasalülitamine, perekonna mõiste redefineerimine, normaalsuse kuulutamine ebanormaalsuseks?) hellitava päikese võimaldamist ka seni sellest ilma jäänutele. Ning kaugemas perspektiivis peavad rahvused rassid ja religioonid ju üldse kaduma, et lammas saaks magada lõvi kaisus nii nagu Jehoova tunnistajate paradiisis.

Taas võrdlus nõukogude ajast – tollalgi oli eesmärgiks ju nõukogude inimese ja nõukogude rahvuse kui inimkonna kõrgeima kooseksisteerimise vormi saavutamine.

Lõplik tõde

Aga inimesed, teate, on ju rumalad. Ja kangekaelsed. Nad ei tahtnud nõukogude impeeriumis oma rahvuslikest ja kultuurilistest hoiakutest loobuda ja ei taha seda ka praegu. Ja kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama. Karistust loomulikult.

Karistamine algab häbistamisest ja sildistamisest. Ning jätkub vallandamiste ja muude juriidiliste meetmetega. Siis järgnevad juba ärakeelamised, vangistamised, rehabilitatsioonikursused ja hullumajad. Ning lõpuks, kui ikka leidub veel neid, kes ei saa aru, et on ainult üks tõde, tuleb hakata parandamatult ühiskonnaohtlikke elemente elimineerima. Kui mässumeelseid on vähe, saab ehk hakkama kuklalaskudega.

Igatahes liigub Euroopa demokraatiast, sallivusest ja inimõigustest rääkides just seda teed.

Omal ajal tõid ristisõdijad meie maale Euroopa tõe, mis oli lõplik ja milles ei tohtinud kahelda.

Nüüd tuleb seesama Euroopa meile otse vastupidiste tõdedega, milles taas ei tohi kahelda. Juba kaheksasada aastat tagasi jagunes siinne rahvas Kaupodeks ja Lembituteks ehk nendeks, kes ennast võõrastele alla heitsid ja nendeks, kes vastu hakkasid.

Kaupo on reetmise sünonüüm ja liivlasi pole enam. Lembitu on kangelasmeele võrdkuju ja meie, eestlased oleme kõigi vallutajate kiuste ikka olemas.

Ent kaupodeks ja lembituteks jagunemine pole lõppenud. Ja see väljendub muu hulgas ka selles, kas julgeme meile põhiseadusega tagatud sõna- ja mõttevabadust kasutada või laseme selle enda käest ära kiskuda.    

67 KOMMENTAARI

a
Arvamus: Tõsi on see, et ilma Mart Helmetagi ,lihtsalt 23. juuni 2016, 13:30
demokraatia puuduse tõttu vältimatult mureneva sotsialistliku Euroopa Liidu ja ka Eesti arenguid jälgides on täiesti võimalk jõuda ligilähedaselt samadele järeldustele.
N
. 21. juuni 2016, 12:56
Nõuka ajal läksid asjad niikugele, et parteikomiteese ja komsomolikomiteese kutsuti aru andma ka mitte selle organisatsiooni liikmeid.
Tean enda käest, tuli ära käia.
Loe kõiki (67)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee