Kooli ABC | Sisuturundus

Liisi Kont: "Õpetajaamet on minu silmis pika pühendumisega töö." (3)

Ia Mihkels, 14. juuni 2016, 16:38
Kui Liisi Kont (25) Viljandi Paalalinna gümnaasiumi lõpetas, ei tulnud talle unes ega ilmsi ette kujutluspilt endast aiandusõpetajana klassi ees seismas. Tänavu kevadel, kuus aastat hiljem, on tal just selles rollis esimene aasta selja taga.  

Koolilõpukevadel olid Liisi plaanid hoopis-hoopis teised. Tema esimene valik oli minna Tallinna ülikooli sotsioloogiat õppima. Paraku oli konkurss sel aastal sinna tohutu ja sisse ta ei saanud. Nii jäigi järele tagavaravariant – Eesti Maaülikooli aianduseriala.

Aianduses täiesti puhas leht

 "Pean ausalt tunnistama, et ma isegi ei mäleta, millal  ma oma paberid ka Maaülikooli viisin või miks seal just aianduse valisin,“ tunnistab Liisi. "Küllap oli see mõistuse ette kirjutatud soov igaks juhuks tagalat kindlustada ja ju jäi koolide erialatutvustusi lapates aiandus millegi poolest silma – et ilus eriala. Muud ei oska ma tagantjärele arvata.“

Vastse koolilõpetaja toonane tagavaravariant tundub seda kummalisem, et üles kasvas ta pesuehtsa linnalapsena – ehkki Viljandi on paljude muude linnade kõrval oluliselt rohelisem-looduslähedasem.

"Muidugi käisin ma vanaemaga suviti palju ka maakodus, aga mingit looduse- ja taimedevaimustust või huvi nendega tegelda mul lapsena küll polnud, mitte raasugi,“ räägib Liisi. "Selles mõttes olin ma aiandusõpinguid alustades ikka täiesti puhas leht.“

Kursusekaaslane ja aiaajakirjad

Õige kiiresti selgus, et päris seda, mida Liisi oli ette kujutanud, talle õpetama ei hakatud. "Suund oli rohkem üldisele põllumajandusele: teravilja- ja kartulikasvatus, köögiviljandus, alles viimasel aastal oli rohkem ka puhtalt aiandust,“ kirjedab ta. „Küllap magistriõppes oleks seda rohkem olnud, aga baka lõpetamise ajaks olid mul juba teised plaanid.“

Nimelt jõudis Liisi kolme bakalaureuseaasta joolsul aiandusest vaimustuda vaatamata tõsiasjale, et õppekavas seda kuigi palju polnudki. „Mul oli üks kursusekaaslane, tõeline aiandusfänn,“ selgitab neiu. "Ta rääkis sellest nii palju ja nii suure vaimustusega, et see ei saanud kuidagi ükskõikseks jätta. Ühtelugu tõi ta kaasa kõikvõimalikke kodu- ja aiaajakirju ja neid lapates jäi mulle Eesti omadest ühtelugu sulma, et ikka ja jälle oli mõne ahhetamapaneva aia omanik miskitpidi Räpina aianduskooliga seotud – just seal õppimas või kunagi õppinud või mingitel koolitustel käinud.“

Nii hakkaski idanema mõte minna pärast bakalaureusepaberite kättesaamist õppima Räpina aianduskooli.

Hulk aega närvikõdi

Seni suuremalt jaolt teoreetilisi teadmisi omandanud verivärsket bakalaureust peibutas aianduskooliõpingute juures just praktika suur osakaal: "Kahe aasta jooksul on kolm pikka erialast praktikat, lisaks saab pidevalt tegutseda kooliaias, õppemajandis, mõisapargis. Kõike õpidki peamiselt läbi praktilise tegevuse – see väljavaade tundus kolme akadeemilise aasta järel nii põnev!“

Liisi viis oma paberid Räpinasse, aga kartis, et teda ei võeta sinna vastu. "Kogu aeg keerles peas mõte, et nagunii öeldakse: sul on ju kõrgharidus juba olemas, mis sa enam siia tuled,“ mäletab ta. Vastu ta siiski võeti ja tugeva teoreetilise baasiga õppur sai võimaluse süveneda praktilise suunitlusega õpingutesse: "Esimese kuuga tundsin selgelt, kui õige see valik oli. Seda rahulolu on raske kirjeldada.“

Õpingute ajal hakkas juuri ajama mõte: rajada tulevikus päris oma aed, ehk mitte päris puukool, esialgu midagi väiksemat. "Viljandimaal on mu vanaisa sünnitalu praegu meie pere suvekoduks ja seal aias ma tasaopisi ikka katsetan oma õunapuude ja marjapõõsastega,“ räägib Liisi- "Vanaisa kodutalu on mulle tähtis paik ja muidugi olen mänginud mõttega keskenduda selle edendamisele, aga praegu on elu mulle näidanud, et ära parem tee mingeid plaane, lase ennast üllatada.“

Eelmisel aastal mahtus Liisi ellu üllatusi suisa mitu. Koos koolikaaslasega võitis ta kutsevõistlusel Noor Aednik esikoha, juba paar päeva enne võistlusi tehti talle aga ettepanek jääda Räpinasse õpetajaks.

Õpetaja-aasta on läinud hästi

"Pakkumise võtsin vastu, aga kooliaasta alguses oli päris kõhe tunne: kas ma ikka saan selle tööga hakkama,“ räägib noor õpetaja. "Esimesed kuud näitasid, et nii kesk- kui ka põhihariduse baasil õppima tulnute seas on üsna palju tõsiseid huvilisi, kes üllatasid just sellega, kui palju nad oskavad küsida. Pelgasin hätta jääda, aga seda õnneks ei juhtunud.“

Tarkust tuleb Liisil jagada ka õpipoisiõppes olijaile – neile, kes on juba mõnes aiandis või puukoolis tööd saanud, õpivad kohapeal praktikute käe all ja käivad kutse omandamiseks Räpinas aeg-ajalt teooriat lisaks saamas. "Nende hulgas on igas vanuses õppureid, ka minust oluliselt vanemaid, aga siiani paistab, et minuga ollakse rahul,“ rõõmustab Liisi.

Põhjust on arvata, et edaspidi saab minna ainult paremini, sest õpetajatööd vastu võttes asus Liisi ka ise kohe edasi õppima – nüüd omandab ta Tallinna ülikooli magistriõppes kutseõpetaja eriala.

Kes teeb, see jõuab

Töö kõrvalt õppida pole just kõige lihtsam ettevõtmine. Kaugõppes peab koolis käima küll vaid kaks korda kuus nädalalõppudel, aga Räpina ja Tallinna vahemaale mõeldes kulub ainuüksi sõidule tohutu aeg, iseseisva töö ülesanneteks tuleb noorel õpetajal aega näpistada oma tundide ettevalmistamise kõrvalt.

Ka oma puuvilja- või marjaaia mõtet pole Liisi maha matnud: "Et ma olen puuviljanduse õpetaja, siis oleks loogiline seda rida edasi ajada. Õpingute ajal tajusin, et kõige väärtuslikumad olid just nende õpetajate tunnid, kellest oli teada, et nad tegelevad ise kooli kõrvalt päevast päeva sellega, mida õpetavad.“

Millal see oma aia unistus teoks võiks saada, seda Liisi praegu öelda ei oska. Ehk ongi õigem lihtsalt vaadata, kas elul on ehk veel üllatusi varuks, arvab ta ega kipu esialgu Räpinast kuhugi.

"Õpetajaamet on minu jaoks ikka selline pika pühendumisega töö. Praegu panustame ju mõlemad, nii kool kui ka ma ise palju selleks, et minust saaks pädev õpetaja. Pole ju mõeldav, et kui olen enam-vähem selle sihini jõudnud, ütlen lihtsalt hüvasti. Ei tahaks küll sel kombel ei kooli ega ka iseennast alt vedada, nii jookseksid ju kõik senised pingutused tühja,“ arutleb Liisi. "Nii et ilmselt seon ma end Räpinaga ikka pikemalt. Arvestades seda, et esimest korda elus sattusin siiakanti kolme aasta eest kooli tulles, olen siin uskumatult kiiresti kohanenud. Räpina teeb selle lihtsaks, see on ilus, soe ja turvaline paik – tõeline hea kodu koht.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee