5
fotot
VIIMNE TEEKOND: Puusärki Marie Underi tuhaga kannavad eesrinnas Tallinna Jaani kirikust välja Tiit Aleksejev (paremal) ja Janika Kronberg. (Laura Oks)

"Kusagil ootab üks maja, / kusagil ootab üks maa – / kannata, kannataja: / südant neist lahti ei saa," osundas president Toomas Hendrik Ilves eilsel Marie Underi ümbermatmisele pühendatud mälestusüritusel värsse Underi luuletusest "Kusagil". "Te olete nüüd pika kannatamise järel kodus," lausus riigipea justkui Underile ja ta pereliikmeile rahustuseks.

Enne, kui poetess Marie Underi, tema abikaasa Artur Adsoni, tütre Hedda Hakkeri (Hackeri) ja õe Berta Underi Rootsist kodumaale jõudnud põrmud eile pisut pärast keskpäeva Rahumäe kalmistul mulda sängitati, peeti Tallinna Jaani kirikus mälestusteenistus.

Esimesena kõnelnud president Ilves tõi välja, et kuna Marie Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuulub tema looming ka maailmale, mitte üksnes eestlastele.

AUSTAS OMA KOHALOLUGA: President Toomas Hendrik Ilves saabumas Underi mälestusteenistusele koos kirjanike liidu esimehe Tiit Aleksejeviga. (Madli Vitismann / Wikimedia Commons)

"Marie Underi tähendus eestlastele on võrreldav sellega, mida Goethe tähendab sakslastele või Moliere prantslastele," tõmbas Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev uhkeid paralleele ja meenutas, et Underi luulet loeti siin ka siis, kui ta oli eksiilis ja nõukogude võimu silmis ebasoosingus.

"Siin kirikus on inimene, kes on Underi luuletuste pärast Siberisse saadetud," märkis Aleksejev.

Kõne pidasid ka kultuuriminister Indrek Saar ning Stockholmis asuva Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfondi esimees Ivar Paljak. Underi ja Adsoni luulet lugesid nii kirikus kui ka hiljem kalmistul näitleja Anu Lamp ja lavakunstikooli tudeng Karl Laumets.

LUULE LAHKUNUTE AUKS: Rahumäe kalmistul luges näitleja ja lavakooli õppejõud Anu Lamp enne Marie Underi ja tema pereliikmete mulda sängitamist Underi luuletust «Ema laul». (Laura Oks)

Muusika eest hoolitsesid Tiia Tenno orelil, Ants Nuut tromboonil ja Eesti Filharmoonia kammerkoor. Rida "Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa" Aleksander Kunileiu laulust "Mu isamaa on minu arm" võttis pühaliku sündmuse tabavalt kokku.

Kui peapiiskop Urmas Viilma oli altari ette reastatud puusärgid ükshaaval pühitsenud ja palve lugenud, kanti neli valget sarka kirikust välja ning matuseauto viis need kalmistule, sõites mööda Nõmmel olevast Underi ja Tuglase kirjanduskeskusest.

«MULLAST OLED SA VÕETUD»: Urmas Viilma oli esimene, kes Rahumäel taasmaetutele kolm peotäit mulda hauda kaasa viskas. (Laura Oks)

Rahumäele kogunes küll vähem inimesi kui kirikusaali, ent Underite hauaplatsi, kuhu olid juba maetud Marie ema Leena, isa Priidu ja õde Jenny, ümbritses siiski mitukümmend viimse austuse avaldajat, kes taasmaetutele kolm peotäit mulda hauda kaasa viskasid. Urmas Viilma nimetas sündmust perekonna taasühinemisele viidates tõeliseks kojujõudmiseks.

"Under mõtiskles küll kord ka võimalusest saada maetud Kassari surnuaeda, kus puhkavad tema esivanemad, kuid viimne lähedastele öeldud ja ka luules väljendatud soov oli taasühineda ema ja isaga," sedastas Õhtulehele kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Jaga artiklit

4 kommentaari

E
ebainimlik  /   10:45, 10. juuni 2016
On ikka alatu küll, tassida kondid perekonna kõrvalt ära,justkui kadunuke olnuks sellega päri.Nii on toimitud paljudega. Inimene tahaks ikka olla seal,kus on tema lähedased.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis