Kommentaar

Mille võrra oleks Eesti kultuur vaesem ilma loojapalgata? | Jürgen Rooste: "Eesti riik on kastis ja kastide purustamiseks on vaja loovaid tüüpe." (1)

Õhtuleht.ee, 9. juuni 2016 17:51
Alates selle aasta jaanuarist maksab riik viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule 1344 euro suurust loojapalka (koos sotsiaalmaksuga), et nad saaksid olmemuredega tegelemise asemel pühenduda loometööle. Õhtuleht uuris, mida on riigipalgalised esimesel poolaastal jõudnud tööalaselt ära teha ja mis oleks ilma kunstniku- ja kirjanikupalgata loomata jäänud.

Mis oleks kirjanikupalgata tegemata jäänud?

Mihkel Mutt: Seda on mõtet küsida aasta lõpul, siis on näha, mis tehtud. Pole mõtet praegu plaanidest ega kavadest heietada. 

Jürgen Rooste: Ma kirjutan kogu aeg. Valminud on kaks luulekogu käsikirja, üks neist ilmub Kivisildniku kirjastuses. Kaks lasteraamatut saab juba varsti välja anda ja siis on mul veel üks miniatuurikogu, mis hakkab ka kokku saama. Kui riigipalka poleks olnud, siis ma praegu sipleksin töös ainult elementaarse raha kättesaamise eest, et kustutada väikseid üürivõlgasid ja muud sellist.

Tänutundest rääkides, minu jaoks on Eesti riik alati väga äge, ainult et see ei seostu mulle konkreetse võimu või poliitikutega – see on hoopis teine asi. Mul on tunne, et Eesti riik on liikumas suhteliselt vales suunas. Mingeid väikseid, õigeid ja häid asju on muidugi ka, ja inimene on alati rõõmus, kui ta saab natuke rohkem raha. Mulle on alati meeldinud Põhjamaa süsteemid, kus kunstnikud ja kirjanikud on arvestatud nende sekka, kes oma töö eest peaksid raha saama. Kui sa lood mingit ühiskondlikku fooni ja mõtestad seda olemist, siis see ei ole hobi, see on samamoodi töö. Seda enam, kui me vaatame, kuidas on töö struktuur ja töö olemus ühiskonnas muutumas: tootvat tööd ongi väga vähestele anda ja ka teenindava töö asendavad juba varsti kassades ja McDonalds’iski robotid. Ühiskonnale on kirjanikke ja kunstnikke vaja.

Ma võitlen alati Eesti kui sellise eest, ainult et see Eesti ja see, mis ühiskonnas toimub ning milliseid otsuseid on tehtud riigi valitsemisel viimased paarkümmend aastat, on minu jaoks suuresti vale olnud. See ei ole see programm, millest ma olen unistanud. Võitlus aga jätkub, sest mina tahan ikkagi kõige paremat tulevikku eesti keelele ja inimestele, kes Eestis elavad. Selle nimel tuleb veel kõvasti tööd teha, et Eestit saada avatumaks ja vabamaks, positiivsemaks ühiskonnaks, mis julgeb teistmoodi mõelda ja areneda. Väikest, kinnist ja toppavat on väga kerge purustada. Mis on väike, kinnine ja kõvast materjalist, selle saab puruks lüüa. Mis on voolav, lahtine, seda ei püüa kasti, seda ei saa hävitada, see on hoopis teistsugune. Ma tunnen, et Eesti riik on mitmes mõttes kastis, ja selle jaoks ongi vaja neid loovaid tüüpe, kes neid kaste purustaksid.

Triin Soomets: Viimase poole aasta jooksul on valminud kahe raamatu käsikiri, pooleli on neli teost ja projekti. Tänutunne riigi vastu riigipalgale arvamise eest ei kajastu loomingus mitte kuidagi. On küll asju, mida poleks kirjanikupalgata teha saanud.

Maarja Kangro ei leidnud aega vastamiseks.

Millest oleksime kunstnikupalgata puudu jäänud?

Kris Lemsalu: Poole viimase aastaga olen teinud mitu projekti nii Eestis kui ka välismaal. Kunstnikupalk on mind palju aidanud.

Marge Monko: Kureerisin näitust "Kõik kirjad on armastuskirjad", olin kunstnikuresidentuuris Viinis ja kirjutasin stsenaariumi oma esimesele performance’ile. Teoks sai trükis, mis sisaldab stsenaariumi, ning tehniliselt üsna keeruline lavastus. Avasin ka isikunäituse "Puusad ei valeta". Sõidan peagi Belgiasse, et töötada ettevõtte Agfa-Gevaert arhiivis. See on projekt, mis arvatavasti ilmub raamatuna. Vaadates tagasi nende kuude peale, mis on olnud päris tihedad, ei kujuta ette, et neid projekte ja näitusi oleks saanud teha nii-öelda leivatöö kõrvalt. Kunstnikupalk tuli õigel ajal ja mõistan, et see on suur privileeg.

Kaido Ole: Mõtlen ja kavandan oma tegevused üsna põhjalikult läbi ning osalt ka seetõttu ei tekitanud palgale arvamine minu loomingulises elus mingeid nähtavaid muutusi. Mis oli juba käsil, seda tegin edasi, ning raha pärast midagi uut sinna kõrvale ei alustanud. Avan detsembris Tallinna kunstihoones uute töödega isikunäituse, mida hakkasin ette valmistama juba poolteist aastat tagasi. Vabakutselise kunstnikuna naudin olukorda, kus saan pika aja vältel keskenduda vähesele. Üks meie meditsiiniala akadeemik ütles hiljuti, et ajule tuleb aega anda, ning täpselt sedasama olen õppinud läbi oma tegevuse, ning viimased aastad olen õnneks saanud selle järgi ka toimetada.

Mark Raidpere: Tallinna Linnatetri tellimusel valmis 70 portreest koosnev fotoseeria, mis püsiekspositsioonis vaatamiseks väljas. Samuti viisin läbi seminarõppe Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna tudengitele. Rahvusvaheliselt olulisena on hetkel Pariisis Musée d'Art Moderne de la Ville de Paris’s fookusesse tõstetud mu varasem video “10 meest”. Praegu valmistan ka ette isikunäitust Pariisis Galerie Michel Rein, mis esindab mind kunstnikuna aastast 2006. Et tellimustöid teen peaaegu eranditult kultuuriväljaannetele ja -institutsioonidele, on nendest saadav lisatulu palgale reeglina väga tagasihoidlik, samuti harv. Seega – kunstnikupalk on mulle oluline nii elu elamiseks kui ka selle vahendamiseks kunstipublikule.

Anu Vahtra: Tööalased ettevõtmised tänase seisuga on: isikunäitus “A room made of blank pages”; osalemine kunstimessi Art Brussels 2016; osalemine XV Veneetsia arhitektuuribiennaalil Balti riikide ühisprojektis “The Baltic Pavilion". Seni olen tõesti saanud oma tööle pühenduda ning tänu sellele ka palju jõudnud. Ilma kunstnikupalgata oleks olukord loomulikult teine ja ilmselt tuleks teha valikuid.

Samal teemal

09.11.2016
"Noh, me tegime eesti meest."