Kooli ABC | Sisuturundus

"Ma ei küsi abi – kui on vaja midagi teha, õpin selle selgeks ja teen ise!" (2)

Ia Mihkels, 7. juuni 2016, 11:00
Annika KiidronFoto: Erakogu
"Olen väikesest peale teadnud, et minust saab moekunstnik. Ma ei teadnud veel täpselt, mis see sõna tähendab, aga teadsin, et see minust saab,“ naerab Annika Kiidron, kes õpib praegu Tartus korraga kahes koolis: kutsehariduskeskuses ja kõrgemas kunstikoolis.

Tartu kutsehariduskeskuses on Annika peaaegu et püsiõppur – seal tudeerib ta juba kolmandat korda. "Esimesel korral astusin masinõmbluse erialale, see oli pärast põhikooli lõppu. Pärast seda polegi siit  lõplikult eenale pääsenud,“ naerab ta. "Tõsi, pärast esimest lõpetamist tuli kümmekond aastat pausi: rändasin maailmas ringi, elasin Saksamaal, USAs. Aga kui viie aasta eest lõpuks tagasi jõudsin, siis tuli selline õppimistuhin sisse, et... Üle ei ole see siiamaani läinud.“

"Meie suguvõsa värk!"

Teist korda ametikooli astudes hakkas Annika õppima rätsepatööd – individuaalõmblust. Nüüd, kolmandal korral, õpib jätkuõppes meesterätsepaks. "Alati, kui sõbrad-tuttavad kuulevad, et jälle õppima läksin, on esimene küsimus: millal tellida saab?“ naerab ta. "Kõik ootavad järjekorras, kes mantlit, kes kostüümi.“

Annika räägib, et tema suguvõsast jookseb rätsepatöö nii ema kui ka isa poolt väga tugevalt läbi. Isapoolne vanavanaisa näiteks oli Riia Saksa teatri rätsep, tõeline meister. Ka ema poolt on naised kõik põlvest põlve tegelnud mingi näputööga – kes õmbleb, kes heegeldab, kes koob.

"See kohe ongi niisugune meie suguvõsa värk,“ muigab Annika.  "Olen lapsest saati selle keskel kasvanud. Eriline roll oli aga mu vanavanaemal – minu silmis oli ta tõeline ideaalnaine. Ta oskas riietuda, nägi alati superhea välja, kandis väga erilisi kübaraid - temalt sain ma esimese arusaama, milline näeb välja stiilne naine.“

Vanavanaema oli ka see, kes Annika õmblemishuvi äratas: "Olin kolmene, kui ta mu oma vana Singeri taha tõstis. Sealtpeale oligi nii, et teised lapsed mängisid õues, mina õmblesin toas nukkudele riideid. Vahepeal käisid teised oma nukkudega minu juures – salongis kleidiproovis – ja jooksid siis õue tagasi, mina õmbesin edasi. Juba siis mulle nii väga meeldis!“

Kaks kooli + 25 kursust

Õmblus- ja rätsepaõpe ametikoolis ja tekstiilieriala Tartu kõrgemas kunstikoolis on seega Annika puhul üsna enesestmõistetav valik. Kuidas on aga võimalik õppida kahes koolis korraga – rääkimata sellest, et viimase viie aasta jooksul on Annika kahe kooli kõrvalt teinud läbi ka 25 täiendkoolitust?

"Väga täpselt tuleb oma aega planeerida, ega siin muud saladust ole,“ ütleb Annika. "Tõsi, vahel jäävad ööd lühikeseks, aga see on minu valik – ma tahangi seda kõike teha, mida teen – ja kui juba, siis tahan seda teha maksimaalselt hästi. Mul on tõesti kogu elu väga kindla graafiku järgi paigas ja ikkagi juhtub, et ma kõike ei jõua, ei saa näiteks minna mõnele perekondlikule koosolemisele. Õnneks mu lähedased mõistavad mind ja on mulle igas olukorras tingimusteta toeks, Neist on mul tohutult palju abi, teisiti seda kõike vist ei jaksakski.“

 Milleks aga veel kõik need täiendkoolitused: sisekujundus, juuksuritöö, puitmööbli restaureerimine, nahkkinnaste valmistamine, klaasisulatus – kõike ei jõua üles lugeda, aga nimetatuistki on selge, et kummagi kooli erialaõppe jaoks neid vaja ju pole?

"Aga mulle lihtsalt meeldib,“ ei näe Annika ise selles midagi imelikku. "Ma olengi selline: kui on vaja midagi teha, siis ma ei hakka otsima kedagi, kes oskaks ja tuleks ja teeks – ma parem lähen õpin selle ära ja teen ise.“

Ametikoolist tugev vundament

Annika on väga rahul sellega, et ta ei piirdunud ametikoolis esimese korraga, masinõmbluse erialaga. "Kutsekooliõpingud on andnud mulle kõrgemas kunstikoolis rõivaste valmistamisel väga suure eelise – tänu sellele on mul head tehnilised oskused,“ selgitab ta. "Kollektsiooni loomisel näiteks mu mõte töötb teisiti: ma tean muu kõrval kohe ka seda, millised detailid on mingi rõiva juures olulised, kujutan tehnoloogiat väga hästi ette.“

Usin õppur tõdeb, et kunstikooli õppekavva ei õnnestuks kuidagi mahutada nii palju rätsepaõpet, kui tema on ametikoolis saanud. "Pealegi on Tartu kutsehariduskeskus minu eriala vaatevinklist tõsiselt tugev kool – olen sealt saanud väga toeka erialase vundamendi, et end kindlalt tunda.“

Kõrgemas kunstikoolis lõpetab Annika tänavu 3. kursuse, aasta on veel jäänud. Mis edasi? "Ega ma enne doktorantuuri ilmselt lõpetas – ju olen loomult igavene õppija,“ naerab Annika. "Õpin, kuni tekstiili- ja moekunsti saladused on viimseni selged. Kaugema tuleviku plaane ja unistusi on aga palju ja need on suured. Aga no kes siis ei teaks, et unistama peabki suurelt, muidu ei jõua üldse kuskile.“

Rõivas olgu ilus!

"Mulle väga meeldivad ilusad rõivad,“ ütleb Annika. "Ja sellega on minu meelest nii, et ilus rõivas on ilus ka siis, kui see on puu peal, kui inimest seal sees pole. välja. Hallid pikad ludud kleidid võivad inimese seljas ka ilusad olla, aga siis kaunistab inimene rõivast. Mina arvan, et peab olema vastupidi: rõivas peab ikka inimest kaunistama. Endale õmblen ma rõivad juba lapsest saati ise. Ma käin küll onternetipoodides ja rõivapoodides väga tihti, aga ma ei osta. Käin vaatan tehnoloogiat, kuidas miski tehtud on – see huvi on mul hästi suur.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee