Kommentaar

Julia Laffranque | Terrorismi ja sellega võitlemise mõju inimõigustele (13)

Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, 5. juuni 2016, 19:48
 
Terrorism esitab inimõiguste kaitsele enneolematuid väljakutseid. Riigid peavad olema valmis ja võimelised turvama oma inimeste elu, tagades samal ajal õigusriikluse ja inimõiguste, sealhulgas terroristide õiguste kaitse. Terrorirünnakute valguses võib olla raske mõista, et ka terroristidel ja kurjategijatel üldse on inimõigused.

Terrorism ohustab kõiki Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (Konventsioon) kaetud õigusi ja tallab jalge alla peamised inimõigused ning väärtused nagu õigus elule ja inimväärikus.

Samas pole kurjusega võitlemisel ja paanikaolukorras välistatud ka õiguskaitseorganite vead ja võimatu pole seegi, et süütud inimesed võivad sattuda mitte ainult terrorivägivalla, vaid ka terrorismi vastase võitluse ohvriteks, näiteks ebaseaduslike pealtkuulamiste või kinnipidamiste näol. Seepärast on ülioluline, et terrorismiga võideldes ei võetaks omaks vastase meetodeid, ei muututaks ise terrori levitajateks ja ei loobutaks peamistest inimlikest väärtustest.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (Kohus) ees on tõusetunud tõsised küsimused, kas inimõiguste teatud riived võivad terrorismi eest kaitsmise nimel olla lubatud?

Ei ole saladus, et näiteks Prantsusmaal on seoses eelmise aasta terrorilainega kehtestatud eriolukorda pikendatud ja see hõlmab endas ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kaitse osalist piiramist. Nimelt on Prantsusmaa kasutanud Konventsiooni artiklit 15, mis lubab sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, konventsiooniga ühinenud riigil võtta meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik. Seejuures on keeruline defineerida hädaolukorra täpset mõistet, kusjuures poliitilisele määratlusele lisaks on olulised ka juriidilised argumendid.

Terrorismi ennetamist ja terrorismivastast võitlust võib Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kontekstis vaadata erinevates ajalistes ja temaatilistes faasides: jälitustegevus ja pealtkuulamised; meetmed terrorismi ennetamiseks; vahistamine ja eeluurimine; kohtumenetlus ning karistamine.

Hiljutises kohtuotsuses Roman Zakharov v. Venemaa 4. detsembrist 2015 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus ühehäälselt, et Venemaa on rikkunud Konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele), sest  mobiiltelefonikõnede salajase pealtkuulamise regulatsioon Venemaal on meelevaldne. Tavaliselt ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtul pädevust hinnata riikide seadusandlust  abstraktselt ja üldiselt, keegi peab tõstatama konkreetse küsimuse, et tema on väidetavalt õigusrikkumise ohver. Kuid Zakharovi asjas leidis Kohus, et kaebajal, ajakirjanikul ja kirjastuse peatoimetajal Zakharovil, oleks olnud võimatu tõendada, et just tema kõnesid on üldse pealt kuulatud, sest Vene seadusandlusest tulenevalt ei saanud ta kindlaks teha, kas tema õigusesse eraelu austamisele oli jälitustegevusega sekkutud või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohus tõi välja mitmed puudujäägid Vene süsteemis: (lisaks isikutele, kellel võib olla teavet kuriteo kohta võib kuulata pealt ka nende kõnesid, kes võivad ohustada Venemaa riiklikku, sõjalist, majanduslikku või ökoloogilist turvalisust, kusjuures võimuorganitel on piiramatu mänguruum otsustada, kas üks või teine isik võib olla ohtlik;  kõnede pealtkuulamine ei ole sageli ajaliselt üldse piiratud ja kestab kaua; pealtkuulamisel saadud info säilitamise ja hävitamise tingimused on ebaselged; pealtkuulamiseks antakse üldisi lube, ilma et märgitaks kindlat telefoninumbrit; pealtkuulamiste üle järelevalvet teostav organ ei ole sõltumatu;  inimesi ei teavitata tagantjärgi, et neid on pealt kuulatud) ja jõudis järeldusele, et kuna inimesed ei saa  pealtkuulamist  tõendada, siis ei saa nad ka oma õiguste kaitseks Vene kohtutesse pöörduda.  

Lisaks telefonide pealtkuulamistele on problemaatilised ka veel videojälgimised, GPS-i järgi jälitamine, sõrmejälgede võtmine, reiside registreerimine jmt – kõikide nende valdkondade probleemid soodustavad uute kohtuasjade saabumist Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Peale selle, et riigid ei tohi inimestelt elu võtta, peavad nad tagama ka ennetavalt selle, et keegi teine ei võtaks inimestelt elu. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudnud seoses terrorirünnakute ja nende mahasurumistega kaebusi, kus heidetakse võimudele ette, miks nad, kuigi olles ohust teadlikud, ei hoidnud rünnakuid ära või miks nad rünnakutele vastu hakates kasutasid meetmeid, mis ohustasid ja võtsidki paljude süütute ohvrite elud, nagu näiteks Venemaal Nord Ost teatri muusikalietendusel 2002. aastal aset leidnud pantvangikriisi lahendamine tundmatu gaasi abil, mis lisaks terroristidele hävitas ka terve rea teatrikülastajatest pantvangide elu, või Beslani kooli pantvangikriis 2004. aasta esimesel septembril, mis nõudis mitmesaja pantvangi, enamuses koolilaste, elu. 

Meede olgu proportsionaalne

Nagu näha, on terrorismivastasel võitlusel tihti määravaks faktoriks meetme proportsionaalsus. Mis puudutab isikuvabadust, siis ka siin on erinevaid näiteid. Kohtuasjas A ja teised v. Ühendkuningriigid leidis Kohus 11. septembri 2001 sündmustega seotult, et kuigi Kohus on teadlik raskustest, millega riigid seoses terrorismi tekitatud vägivallaga kokku puutuvad, sisaldab Konventsiooni artikkel 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise ning piinamise keeld) endas demokraatliku ühiskonna kõige põhimõttelisemat väärtust ning et ka kõige raskemates olukordades nagu võitluses terrorismi vastu ja sõltumata isiku käitumisest, keelab Konventsioon absoluutselt piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise. Seda on Kohus korranud paljudes hilisemates kohtulahendites Ühendkuningriigi, aga ka näiteks Itaalia ja Prantsusmaa kohta. Konkreetses kohtuasjas A ja teised leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kaebajate kohtlemine kinnipidamisel ei olnud Konventsiooniga vastuolus. Tegemist oli 11 isikuga, kellest osa oli Alžeeria, osa Prantsuse, Jordaania, Maroko ja Tuneesia kodanikud ning üks kodakondsuseta isik sündinud Palestiinas põgenikelaagris. Neid isikuid kahtlustati seotusega Al-Qaedaga ja neile kohaldati 2001. aasta terrorivastast seadust. Kohus leidis, et piirangute põhjendamine seoses hädaolukorraga oli õigustatud, sest arvestades terrorismiohtu oli tegemist hädaolukorraga, kuid otsustas siiski, et selle seaduse kohaldamine ja isikute kinnipidamine oli ebaproportsionaalne, sest kaebajaid koheldi nende kodakondsuse alusel erinevalt (Prantsuse ja Maroko kodanikud vabastati varem).

Filmilikult (kohtuasja aluseks olevatest sündmustest ongi vändatud mängufilm) kõlab aga Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse El Masri v. Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia faktiliste asjaolude kirjeldus. Nimelt oli kaebajaks Saksamaa ja Liibanoni kodanik, kes peeti 2003. a. detsembris kinni Makedoonia piiri ületamisel ning viidi sunniviisiliselt Skopjes hotelli, kus teda hoiti tahtevastaselt 23 päeva ja küsitleti seotuse kohta terroristlike organisatsioonidega. Makedoonia ametivõimud andsid ta üle USA Luure Keskagentuurile (CIA), kes kasutas piinavat ülekuulamistehnikat ja viis ta lennukiga vägisi Afganistani USA sõjaväebaasi. 2004. a mais toimetati ta tagasi Euroopasse. Väidetavalt oli tehtud viga ja kinni peetud vale isik (Al-Masri asemel El-Masri). USA kohtud keeldusid tema kaebust menetlemast väites, et tegemist on riigisaladusega, Makedoonia võimud eitasid kõike ja prokurör lõpetas asja uurimise. Kuid Makedoonia endine siseminister andis Euroopa Inimõiguste Kohtule kirjaliku kinnituse, et ametivõimud tegutsesid koostöös USA-ga. Euroopa Inimõiguste Kohus, tuginedes ka teistele tõenditele ja sellele, et valitsus ei olnud võimeline kaebaja järjekindlaid ütlusi ümber lükkama, leidis, et kuigi ajal, millal kaebajat hoiti hotellis, ei kasutatud tema suhtes füüsilist vägivalda, ei olnud tal siiski võimalik lahkuda ega omaste või advokaadiga ühendust võtta ning täielik isolatsioon pidi põhjustama ärevust ja teadmatust tuleviku ees, selline kohtlemine ei olnud inimlik.

Samuti olid ebainimlikud kaebaja peksmine ja muud vägivallateod, mida temaga tegid USA ametiisikud Skopje lennujaamas. Need teod leidsid kõik aset Makedoonia territooriumil ning Makedoonia ametiisikute juuresolekul. Seetõttu vastutas Makedoonia selle eest, et lasi niisugusel piinamisel aset leida. Lisaks, võimaldades kaebaja äraviimist riigist, pidid ametiisikud möönma, et ta võidakse viia sellisesse kohta, kus jätkatakse tema ebainimlikku kohtlemist. Tegemist oli õigusvastase väljasaatmisega. Hiljem on Kohus analüüsinud kaebusi seoses sarnase tegevusega Poola ametivõimude poolt koostöös CIA-ga.

Eluaegne vangistus kaotada?

Lõpetuseks faas, mis puudutab kohtumenetlust ja kohtuotsuse täitmist. Ka siin on Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud vaagima mitmeid keerulisi, aga ka piiripealseid juhtumeid, näiteks sellest, millised tõendid ja mis moel kogutud tõendid on lubatavad terrorismiga seotud kohtuasjades, kas läbiotsimised ja vara arestimised ning konfiskeerimised seoses terrorismikahtlusega on olnud proportsionaalsed.

Euroopa Inimõiguste Kohus on 2008. aasta kohtuotsuses Salduz v. Türgi leidnud, et riik rikub Konventsiooni, kui ta ei võimalda juba esimese ülekuulamise ajal kahtlustataval kohtuda oma advokaadiga. Alaealine Salduz, keda Türgi võimud kahtlustasid osalemises ebaseaduslikus meeleavalduses  Kurdistani  töölispartei   juhi  toetuseks, andis esialgsel ülekuulamisel ilma advokaadita ütlusi, mida  ta  hiljem  eitas.  Siiski  kasutati  just esimesel ülekuulamisel antud tunnistust Salduzi süüdimõistmiseks. Seoses terrorismiohuga on Kohus vastamisi küsimusega, kas terrorismis kahtlustatu esmase juurdepääsu piiramine advokaadile võib teatud erandlikel juhtudel olla õigustatud.

Mis puutub karistamisse, siis Euroopa Inimõiguste Konventsiooni süsteemiga ei ole surmanuhtlus kooskõlas. Euroopas on praegu poleemika selle üle, kas tuleks kaotada ka eluaegne vangistus. Kohus on öelnud otsuses Vinter jt v. Ühendkuningriik,  et eluaegsetel vangidel peab olema võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist, st eluaegne kinnipidamine ilma vabanemislootuseta on vastuolus Konventsiooniga. See ei tähenda, et eluaegne kinnipidamine iseenesest oleks Konventsiooniga vastuolus või et kinnipeetaval oleks igal juhul automaatselt õigus ennetähtaegselt vabaneda. Samuti on Kohus leidnud, et terrorismis süüdi mõistetu väljasaatmine riiki, kus teda ootab ees ebainimlik kohtlemine või ebaõiglane kohtumenetlus võib olla Konventsiooniga vastuolus. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohtul hulgaliselt kohtupraktikat kinnipidamistingimuste kohta, neist osad on seotud paratamatult ka terroristide kohtlemisega, kuid sellest juba mõni teine kord.

13 KOMMENTAARI

r
Revo Jaanso R. 25. august 2018, 11:54
Tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, milliste sammude astumiseks terroriakte ära kasutatakse ja milliseid lahendusi terrorismivaba ühiskonna ja maailm...
(loe edasi)
a
AINULT TERRORIST 7. juuni 2016, 17:01
on inimene ja tal on kõik õigused.
Terroistile ei tohi vastu hakata tapetav,pekstav,vägistatav,röövitav . Terroristil on inimõigused
Loe kõiki (13)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee