Käisin ka kohal ja nägin kõike. Pean tunnistama, et oli päris värskendav kogemus ja minu jaoks päästis see küll seekordsed vanalinna päevad ära, sest muidu oli programm kuidagi uimane ja ei kandnud juubeliürituse mõõtu välja. Rüütlite võitlus oli ehe ja vahetu ning plekikolinat ikka üksjagu. Lajatati ikka täie jõuga. Eriti jõhker vaatepilt oli see, kui veel pika varrega kirvega vastast vastu kiivrit klohmiti. Hea, et relvad ikka nürid. Kohati tundus, et rahvas ei andnud enesele aru, et see oli reaalne võitlus, mitte Maikrahvi valimine, ning liiga julgelt tassiti oma lapsi päris piirdeaia ligi... Hea, et mõni relv kellelgi käes lahti ei läinud. Kokkuvõttes oli see aga väga tervitatav üritus, mis sest, et võitlejad olid pigem judokad raudrüüdes, kel põhivõtteks oli pigem üksteisele jala taha panemine kui mõõgakunsti domonstreerimine. Silma riivas vaid üks reegel, mis mulle ei meeldinud. Nimelt kui võideldi võistkondlikult ning üks rüütel teisest jagu sai, siis ruttas ta kohe oma võistkonnakaaslastele appi ning sageli ründas vastast täie jõuga selja tagant ja ootamatult. See on aga paganama ohtlik, kui oled keskendunud ühele vastasele ning siis ootamatult sulle mõõga, kirve või nuiaga vastu kiivrit või jalgu lajatatakse. Selle reegli võiks küll ära muuta - et siis mitmekesi ühe vastu oleks veel ok, aga rünnata ei tohi seljatagant.