Kannatab kuulata küll: «Kui sa kuulad mahult kümme korda väiksemaks vajutatud MP3-formaati CDga võrreldes, siis võib juhtuda, et kohe suurt vahet ei tajugi,» teab Glen Pilvre. (Arno Saar)

Miks mõni heliformaat on välja surnud, mõni aga taas surnuist ärkab? Kas eri heliformaatidel on üldse tajutavat kvaliteedivahet?

Miks vinüülplaatide järel tulid kassetid ja kassetide järel CDd? Ja miks viimased on omakorda pidanud tegema ruumi sellisele helifailivormingule nagu MP3, mida mängitakse põhiliselt telefonist või arvutist? Samas teevad vinüülid mõningal määral taas võidukäiku. Kas ka praegu väljasurevate CDde aeg tuleb kunagi tagasi?

Glen Pilvre, kelle töö on mastering ehk maakeeles kõlakujundus, toob eri muusikakuulamise formaatide arengus välja kaks haru: helikvaliteedi ja tehnilise progressi.

Gleni sõnul muutus 1950. aastate alguseks populaarseimaks helikandjaks 33 1?3 pööret minutis tegev vinüülplaat, mille kummalegi poolele mahtus umbes paarikümne minuti jagu muusikat. "Sellest kujuneski tänaseni tuntud albumi standardpikkus LP (Long Play). Vinüülplaat on n-ö analoogformaadis helikandja. 1957. aastal tuli turule esimene stereofooniline vinüülplaat, mille puhul oli helivao mõlemal küljel eri profiil, nagu see on tänaseni," selgitab Pilvre.

"Vinüüliheli kirjeldatakse tihti omadussõnadega "pehme", "mahe", "naturaalne", "soe" jne. Samas pole vinüülide dünaamiline diapasoon kuigi suur. Lihtsamini väljendudes tähendab see, et vinüülplaadid sahisevad ning füüsiliste defektide puhul ka krõbisevad."

Mingil hetkel (Nõukogude Liidus 1950. aastatel) jõudsid tarbesse magnetlindid. Magnetlindi tulek tähendas uut tehnoprogressi, mis võimaldas järjest enam järjest suuremat sagedusriba taasesitada. "Samas olid neil (nagu kõikidel analoogformaatidel) omad miinused, kas või see, et magnetlint sahiseb. Vinüül oli nagu omaaegne CD ehk parima kvaliteediga formaat, mida tol hetkel sai osta, aga kassett oli kõige käepärasem, kõige odavam formaat, mis võimaldas ka kopeerida. See oli väga oluline aspekt, et inimesed said ise sinna peale salvestada. Ja loomulikult mõõdud – kassett oli väike. Kuigi kvaliteedis (kui mitte rääkida originaalkassettidest) olid sa kaotaja, sest kui sa lindistasid originaalkassetilt või vinüülilt enda kassetile ja teine inimene sinu kassetilt omakorda endale, läks helikvaliteet iga ümberlindistusega aina hullemaks ning lõpuks ei jäänud enam suurt midagi järele."

CD saabumine

Kõik analoogformaadid püüdlesid parema helikvaliteedi poole, kuni kaheksakümnendad tõid digitaalse helivormingu ning Philipsi ja Sony koostöös digitaalhelikandja nimega Compact Disc, lühendatult CD. Digitaalse heli parameetreid ei valitud juhuslikult. Eesmärk oli luua digitaalstandard, mis suudaks talletada heli kogu (inimkõrvale) kuuldava spektri ulatuses ning rohkem kui piisava dünaamikaga.

CD oli vinüüli puudustest vabanemise päästerõngas. Digiplaadile võis panna piltlikult öeldes kõik, mis torust tuli – nii laia spektri, kui süda soovis. Sahinaid ega krõbinaid polnud. CD oli otsene koopia sellest, mis stuudio seinte vahel valmis.

Erinevalt vinüülidest ja magnetlintidest, ei lisa CD vorming helile midagi ega võta ka midagi ära. Heli oli sai osta sellisel kujul, nagu see stuudiost tuli.

Tänaseni on CD jäänud digimaailmas tarbekauba etaloniks, ütleb Glen. Ent miks siis CDd on hakanud poodidest kaduma? "See võib olla vandenõuteooria, aga selge see, et digitaalheli on muusikatööstusele üldse paras peavalu, sest seda saab kopeerida kvaliteedis kaotamata. Kui tuli CD, polnud arvutid ja süsteemid veel nii võimekad, et tavainimene oleks saanud endale CDd kopeerida – esimesed plaaditoorikud jõudsid lettidele alles 1990ndatel, võib öelda, et enne seda oli muusikatööstuse kuldaeg. Kui aga CD-toorik muutus kättesaadavaks, hakkasid inimesed endale muusikafaile arvutisse tõmbama ja plaadile kirjutama, seejärel tuli juba pleierite ajastu ning siis hakkasid ka ärimudelid tasapisi muutuma."

Gleni sõnul on teine aspekt seotud aga puhtalt heli tehnilise poolega. "Digitaaalne maailm võimaldab heli väga palju töödelda. Kui vinüülplaat esitab heli tugevusele ja spektraalsele balansile teatavad piirangud, siis digitaalse heli arenguga sai alguse helivaljususe sõda (loudness war). See tähendas, et digiformaati prooviti pressida võimalikult vali heli. Põhjus seisnes selles, et inimese kõrvale tundub, et valjem heli (mõistlikkuse piires) on alati parem heli. Mida kõvem on heli tase, seda laiemat ja ühtlasemat sagedusspektrit inimene tajub."

Heliformaatideski on esoteerikat

Edasi jõuab Glen sellise formaadi nagu MP3 juurde. MP3 ehk MPEG Audio Layer III on Fraunhoferi instituudis välja töötatud helifailide vorming, mis põhineb helisignaali kadudega tihendamise tarkvaral.

"MP3 põhiväärtus ongi selles, et faili mahtu sai oluliselt vähendada, tänu sellele ta nii kiiresti populaarseks saigi. Varjupool oli teatud kvaliteedi kadu. MP3 puhul tuleb tuua sisse sellised mõisted, nagu pakitud heli ja pakkimata heli, sest CD salvestab kõik helid digitaalses mõttes pakkimata (tihendamata). Ehk siis kuulaja jaoks on heli, mis sealt tagasi tuleb, identne sellega, mis plaadi peale läks."

MP3 proovib helist ära kaotada need osad, mida inimene tegelikult ei tohiks kuulda. Kvaliteet sõltub sellest, kui palju heli on kokku pakitud. Gleni sõnul on levinud tihendusastmega MP3 (128 kbps) mahu mõttes nii umbes kümme korda väiksem kui CD-l olev helivorming (1411 kbps), mis aga siiski ei tähenda, et heli kvaliteet oleks kümme korda halvem. "Kui sa kuulad mahult kümme korda väiksemaks vajutatud MP3-formaati CDga võrreldes, siis võib juhtuda, et kohe suurt vahet ei tajugi," ütleb Glen.

MP3 tulek näitas tema sõnul väga hästi, et inimesi huvitas rohkem muusika mahutamine kui muusika kvaliteet. "Aga jah, muusikatööstus püüab nüüd haipida ka sellist mõistet nagu Hi-Res Audio, mille puhul püütakse inimese ajusid pesta hoopis sellega, et kui on CD-vormingust rohkem bitte ja kilohertse, siis on heli justkui parem. Lõpptarbija seisukohast vaadatuna on see täielik nonsenss – sama hästi võiks reklaamida telereid, mille värvigamma ulatub ultravioletist infrapunaseni. Inimestele meeldib uskuda igasugust jama."

Audiomaailmas on esoteerika teaduspõhise kuulmismaailmaga sedavõrd käsikäes, et on isegi inimesi, kes väidavad, et saavad kuulates aru, mispidi võimendi pistik on vooluvõrku pandud ja nii edasi. "Taoliseid jaburaid vaidlusi leiab netiavarustest ikka," teab Glen. "Kuigi kõik pimetestid on tõestanud, et inimesed pole füüsiliselt võimelised kuulma kõrgemat või madalamat heli kui meie kõrva ehitus võimaldab, me pole nahkhiired."

1999. aastal esitlesid Sony ja Philips sellist formaati nagu Super Audio Compact Disc (SACD), mis võimaldas teoorias veelgi kvaliteetsemat heli kui CD – suuremat sageduste diapasooni ja dünaamikat ning loodeti, et see ongi järgmine aste CD järel. Paraku pidi tarbija SACD kuulamiseks muretsema uue plaadimängija, autosse antud formaat aga kunagi ei jõudnudki, vaid maailma hakkas vallutama hoopis kokkupakitud MP3.

Vinüül on trendikas

Miks aga pöörduvad audiofiilid minevikku ja eelistavad kuulata oma lemmikmuusikat näiteks vinüülilt? Või miks räägitakse tänases digimaailmas nukra nostalgiaga vanast heast magnetlindist? Kas tõesti on need ikkagi paremad kui digitaalne salvestis? Ja kas viimasel ajal haibitud Hi-Res Audio toob tõesti hoopis "eepilisema" heli kui "õnnetu" CD?

"Nagu paljude asjade puhul siin maailmas, pole ka nendele küsimustele olemas ühte ja õiget vastust," ütleb Glen Pilvre. Veel üks põhjus, miks muusikatööstuse silmis vinüülplaat väga ahvatlev tundub, on Gleni sõnul see, et vinüülplaat on siiski kopeerimisvaba meedium. "Vinüül on oma olemuselt analoogformaat, sa ei saa seda niimoodi kopeerida nagu CDd. Ta on suur plastketas suures ümbrikus, millel on peal tekst ja pildid ning emotsionaalselt on need aspektid inimesele olulised. Vinüül on leidnud niši ka selles mõttes, et tänu nn helivaljususe sõjale on CDde jaoks kujundatud heli läinud kohati väga koledaks, vinüül aga sellist jõumeetodit ei talu, sinna tuleb salvestada vaiksem heli. Saame öelda, et vinüül on jube äge ja ta ongi äge, teda saab käes hoida ja riiulisse panna, ta on trendikas ja kõik need aspektid kokku muudavadki vinüüli isuäratavaks."

Kuigi vinüül on vaikselt tagasi tulemas, näeb Glen kõige suuremat tulevikku tavakuulajate seas ikkagi voogedastusteenustel. "See tähendab, et sa maksad teatud tasu ja saad piiramatult muusikat kuulata. Ilma et sa seda kusagile laeks või salvestaks, see tulebki sulle internetist (Spotify on selles vallas kahtlemata kõige tuntum tegija). Sa saad seal teha oma playlist’e, sa näed, mida seal su sõbrad ja sõprade sõbrad kuulavad. Selle mõte ongi see, et sa ei osta enam mingit ühikut, vaid maksad iga kuu fikseeritud tasu," ütleb Glen Pilvre.

Artiklis on kasutatud digiportaalis Geenius ilmunud lugu "Kas vinüül on parim salvestatud helikandja? Lühike vastus ja pikk vastus."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis