Kodu

Arukas kastmine aitab aial põuale vastu panna 

Ia Mihkels, 3. juuni 2016 06:00
Foto: Aldo Luud
Muru krõbiseb jala all, ­lilled kipuvad terrassil longu vajuma – mis siis muud, kui kastma! Isegi seda tööd võib aga teadmatusest teha nii, et kasu jääb napiks.

Kastmisele tasub mõelda juba siis, kui taimi istutatakse. Olgu peenras või kasvuhoones – iga taime ümber tuleks kujundada väike süvend, et kastmisvesi ei saaks taimest eemale valguda.

Kõige parem on kastmiseks vihmavesi, aga kui kasutusele tuleb võtta kaevu- või kraanivesi, tuleb sel lasta soojeneda – kohe kasutamiseks on see liiga külm. Kastmisveeanumad tuleks täita eelmisel õhtul või kastmispäeva hommikul, et vesi saaks päikese käes päev otsa soojeneda.

Eriti halb on jääkülm vesi väga noortele taimedele, kõrvitsale ja kasvuhoonekurkidele-tomatitele, aga teistelegi taimedele meeldib rohkem paarikümne kraadini soojenenud vesi. Küll ei pea külma vett pelgama siis, kui põuasel ajal kasutatakse muru kastmiseks vihmutit, sest selles pihustub vesi uduvihmaks ja jõuab enne maapinnale langemist piisavalt soojeneda.

Päeval ei maksa kasta

Ükskõik, kui kaastunnet äratavad taimed päikeselisel südapäeval ka välja ei näe, ei maksa neid siiski kastma tõtata, kui olete seda seni korrapäraselt teinud. Pärast päikeseloojangut saab aed suurest kuumusest toibuda ja õhtusest kastmisest on siis kõige rohkem kasu.

Keskpäeva päikeselõõsas aurab vesi nagunii kiiresti, liiati toimib taimelehele langenud veepiisk päikese käes kui suurendusklaas ja nii võivad lehed päikesepõletustest plekiliseks muutuda.

Kui õhtul pole miskipärast aia kastmiseks mahti, võib seda teha ka varahommikul. Vilunud aiapidajad soovitavad näiteks maasikaid ja roose kastagi pigem varahommikul, muidu võivat kergesti tekkida hallitus.

Eriti tuleks hoolt kanda selle eest, et veepuudusse ei jääks hiljuti istutatud noored taimed või alles tärganud muru. Taimede juurestik areneb esimestel kasvunädalatel ja sel ajal võiks muld juurte ümber olla pidevalt niiske ja korralikult kobestatud. Samuti aitab niiskust hoida mullapinna multšimine.

Äsja tärganud murule on tähtis, et muld oleks kogu aeg parajalt niiske. Vesi aurub tumedalt mullapinnalt kiiresti ja päikeses tulikuumaks köetud muld pole seemneidudele sobiv kasvukeskkond.

Kui kastad, tee seda korralikult

Kui aias on noori puid-põõsaid, tuleks needki teise-kolmanda kasvuaastani vähemalt kord nädalas põhjalikult läbi kasta. Kui nad on korralikult juurdunud, läheb edaspidi turgutamist vaja vaid tõsise põua ajal. Noor põõsas vajab kuival ajal ühe kastmiskorraga 20–30 liitrit vett, noor puu veelgi rohkem.

Kasta ei tohi kiirustades, sest kergelt peenardest-kasvuhoonest üle käies saab niiskeks küll pealmine mullakiht, aga allapoole ei jõua suurt midagi.

Vajalikust veekogusest annab mingi ettekujutuse kastmise kuldreegel: ühele ruutmeetrile mullapinnale kulub kastekannutäis (10 l ) vett. Ei maksa unustada, et kui maa on väga kuiv, kulub aega, enne kui vesi sinna imbub. Seetõttu tasuks kasta mitu ringi: alguses pinda niisutada ja kui see on niiske, siis uuesti. Arukas on alati kasta ka pärast kerget sadu, kui sõrmega katsudes on tunda, et muld on altpoolt kuiv – pind on siiski juba niisutatud ja kastmisvesi imbub sellesse kergemini.

Kui piirduda põgusa pinnakastmisega, hakkavad taimede juured vett otsima kõrgematest mullakihtidest, nii muutuvad need aga põuakartlikeks.

Kontrolli alati niiskust

Kui suur põuaaeg on möödas, võib teha ülekastmisega taimedele kergesti liiga – mõõdukus on alati parim lahendus. Kasta tuleks vastavalt vajadusele: kui tunned nimetissõrme mulda pistes, et see on sõrmesügavuselt niiske, pole veel vaja kasta. Samas pole ülemäärane niiskuski taimedele hea, sest see võib põhjustada haigusi.

Et taimedele oleks kastmisest võimalikult palju kasu, tuleks vältida mullapinnale kõva kooriku tekkimist, mis muudab vee mulda imbumise raskemaks. Kuuma päikese käes juhtub see kergesti, seepärast tuleks seda alati pärast kastmist või sadu, kui mullapind on veel kergelt niiske, kergelt kobestada.

Foto: Aldo Luud

Amplid võivad vajada iga päev kastmist

Lilleamplid, mis ripuvad päikeselises kohas tuule käes, võivad praeguste soojakraadide juures vajada iga päev kastmist, sest nendes tingimustes aurub vesi kiiresti. Kõrgel rippuvat amplit pole alati vaja niiskuse kontrollimiseks hakata alla võtma: kui seda kergelt alt ülespoole tõsta, on ampli kaalu järgi selge, kas niiskust on veel piisavalt või kipub muld juba tuhkkuivaks muutuma. Mõnevõrra saavad kastmisest hõlpu need, kes taipasid taimi istutades segada amplimulla sisse kastmisgeeli. Samuti aitab pisut niiskust hoida mullapinna katmine nt kergkruusa või kividega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee