Kooli ABC | Sisuturundus

Unistused viivad kaugele – kui vaid ise selleks valmis oled (4)

Leegi Hertsmann, 30. mai 2016, 10:30
Foto: Erakogu
Räpina aianduskooli maastikuehitajana lõpetanud Leegi Hertsmann armus Norrasse esimesest silmapilgust ja teadis kohe, et tahab erialast tööd teha just seal – maal, kus paljudes kohtades on aia rajamiseks dünamiiti vaja. Täna võib ta öelda, et on ühe oma Rohelise Unistuse teoks teinud. Siin on tema lugu.   

Kõik algas sellest, kui omal ajal Räpinasse õppima sattudes tekkis mul soodne võimalus minna Prantsusmaale praktikale. Soodne selles mõttes, et tuli täita lihtsalt praktika taotlusvorm, üles näidata oma huvi ja motiveeritust – ning tõsised tahtjad võisidki välismaale sõita.

Minu tookordne maastikuehituse praktika Lääne-Prantsusmaal kestis kuu aega ning oli võimalus näha hoopis teist kultuuriruumi ja loodust, teistsuguseid inimesi, taimi ja … multšimismeetodeid. Ma vaimustusin tookord väga Prantsusmaa varakevade ilust ning kogu kuu aja pikkune praktika lisas minusse rohkelt enesekindlust, julgust tahet uurida ja avastada maailma ilu.

Hollandis, Rootsis ja Norras

Teisel õpingutesuvel otsustasime kursuseõega minna erialastele seiklustele Hollandisse. Et vahepeal tegin praktikaid Eestis (Tallinna loomaaed, Liivi Aiad OÜ Tallinnas, Juhani Puukool Tartus), siis oli võimalik võrrelda Eestis ja mujal kogetut.

Jäime Hollandisse kaheks kuuks ja olime selle aja jooksul ametis kahes Amsterdami maastikuehitusfirmas. Muu hulgas avanes võimalus töötada ka Hollandi kuulsaimas kunstimuuseumis – Rijksmuseum – ja teha kaunist terrassihaljastust Amsterdami kesklinnas.

Hollandi praktikast mulle ei piisanud, võtsin omal käel ette veel aianduspraktikad Rootsusm Stokholmis ja Norras Stavangeri lähistel. Kõik need maailmas käimised ja ringivaatamised, enamasti omal käel ette võetud, andsid ohtralt kogemusi, aga ka palju julgust ja enesekindlustl.

Kord sattusin veidrasse olukorda, kui Põhja-Norras Honningsvågis – maailma kõige põhjapoolsemas väikelinnas – naerdi välja minu soov end suviti seal erialaselt proovile panna. Küsisin nimelt sealsest linnavalitsusest, kas neil leiduks suvel maastikuehitajale tööd. Esimese hooga ei saanud tähtsad ametnikud mu soovist üldse arugi ja küsisid, mis see maastikuehitus üldse on. Neil ju seal tõelisel põhjamaal ainult kivid-kaljud-mäed ning talvisel ajal (mil mina sinna sattusin) vahel ka 4 meetrit lund.

Ühesõnaga: isegi pärast seda, kui olin defineerinud Põhja-Norra linnaametnikele aianduse ja maastikuehituse mõisted, jäi neile arusaamatuks, miks peaks keegi hull eestlane tahtma nende kividemaal aedades mässata – Honningsvågis ilma dünamiidi abita aedu ei tee!

Proovida tasub alati – kaotada  pole midagi

Kohe pärast Räpina aianduskooli lõpetamist aasta tagasi teadsin, et tahan saada ikkagi Norrasse tööle – sest armusin sellesse maasse  juba oma esimesel külastusel. Sealsed mäed, nõlvad, pisikesed majad, armsad aiad (kui aedu üldse oli, sest paljudes piirkondades üle Norra neid ei ehitatagi) olid imelised!

Leidsin, et kaotada pole ju midagi, ja koostasin inglise keeles motivatsioonikirja. Saatsin neid laiali üle saja, erinevatesse Norra ettevõtetesse. Leppisin mõttega, et midagi ei pruugi juhtuda – aga sain endalegi üllatuseks viis positiivset vastust.

Alguses pidi minust saama hotelli peaaednik Oslo lähistel. Käisin isegi tööintervjuul, kus kompenseeriti minu reisikulud kohalejõudmiseks. Kõik laabus, kuid enne kokku lepitud tööleasumist kuu aega hiljem ütles tööandja oma pakkumise üles. Põhjus: naftahindade langus mõjutab ka nende hotelli käivet ning nad ei taha võtta riski värvata uus töötaja ajal, kui osa vanu lojaalseid töötajad tuleb koondada.

Ühtpidi varises mu maailm kokku, teisalt aga uskusin kohe, et kus üks uks sulgub, seal avaneb teine. Nii oligi! Kirjutasin sisetundest juhindudes ühele teisele Lõuna-Norra maastikuehituse firmale, kes mulle kuu aega tagasi oli lahkelt tööd pakkunud. Nii leidsin imearmsa perefirma, kus rajame ja hooldame aedu, ehitame müüre, laome sillutist – teeme kõike, mida selles valdkonnas vaja.

Pressifotograafist umbrohuväljade kummardajaks

Ka ei pidanud ma kuigi kaua Norras üksi tegutsema. Mingil hetkel küsis tööandja,  mida mu abikaasa teha oskab. Nii sai kutselisest pressifotograafist Norra umbrohuväljade kummardaja. Algul ei teadnud ta taimedest suurt midagi, aga minu juhendamisel sai ta kiiresti selgeks, kes on „good guy“ ja kes on „bad guy“.

Suvaline aed on tegelikult ju nagu action-filmi tallermaa, kus kohtuvad head ja kurjad. Head on need, keda aiaomanik soovib seal näha, ning pahad on need, keda Emake Loodus hakkab tühjale hooldamata kohale kohe kasvatama. Võin kinnitada, et ka mehed saavad lisaks müüride ladumisele ja sillutisekivide panemisele suurepäraselt hakkama ka rohimisega. Tähtis on huvi töö vastu ja võime kiiresti õppida.

Kevad kutsub taas Norrasse

 Käes on kevad ja see kutsub meid taas Norrasse!  Algamas on taas põnev töine suvi samas pisikeses perefirmas ookeani kaldal. Sellest, et Norra tööandja on meie tööga väga rahul, annab aimu fakt, et kui me märtsi keskel täpsustasime, millal selle aasta hooaeg pihta hakkab, pakkus ta ise, et saab sel aastal meile veidi rohkem töötasu maksta.

Tunnen, et Räpina aianduskoolist kogutud erialased teadmised-oskused on minu hindamatu vara, mis on olnud suureks toeks ja mida saan edaspidigi kasutada ja jagada.

Ja oma kogemustest võin kõigile kinnitada: unistused viivad meid kaugele – kui vaid ise oleme valmis neile järgnema.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee