Eesti uudised

Lennujaama taguse pilpaküla viimased mohikaanlased lepivad oma saatusega (6)

Juhan Haravee, 25. mai 2016, 06:00
Galja: «Oma pere noori pole ma siia kutsunudki. Neil on juba selline maniküür, et peenargi hakkab naerma.»Foto: Teet Malsroos
Tallinna võimude kinnitusel pole pealinnal aastakümneid linnaruumi visuaalselt reostanud pilpakülaga enam midagi pistmist. Veel alles jäänud vanuritest peenrapidajate ärevale ootusele peaksid varsti punkti panema lennujaam ja Rae vald.

Tallinna lennujaama lähedal pilpakülas kulgeb aeg omasoodu vaikselt ja rõkkava ööbikulaulu saatel. Hommikuti jõuavad siia pealinnast bussiga aiapidajad, suuremas osas eakad vene keelt kõnelevad naised ja mehed.

Vahetanud linlasliku garderoobi maavillasema vastu, hakkavad kunagiste suurettevõtete töötajad ja teenistujad peenraid tegema, taimi istutama või siis soojendavad end lihtsalt päikese käes.

Karu Mihhail: Pilpaküla elanikud päästsid selle mõmmiku, kui veokilt kallati maha koormatäis vanu mänguasju.Foto: Teet Malsroos

Oma sügavaks meelehärmiks ei tea lahke jutu ja sõbraliku moega vanurid siiani, mis nende armastatud aiamaadest ja räämas kuurikestest-daatšadest saab.

"Tuleb mis tuleb," ütleb 78aastane Valja. Talle eraldati pilpakülla krunt kunagi ammu, veel eelmise režiimi väheviljakates tingimustes.

Valja töötas Talleksis, kui sotsialistliku majanduse edendajad jõudsid mingil hetkel arusaamisele, et eesrindlikud töölised võiksid endale ju ise värske ninaesise kasvatada. Mõeldud, tehtud.

Algusest peale kiiva kiskunud kommunismiehitamisele ja seda pidevalt saatnud võitlusele toidunappusega anti taas veidi hingetõmbeaega.

"Meie töölistel oli siin ümbruses kunagi 20 krunti," meenutab labidale toetuv vanamemm.

Eesrindlik majapidamine: Siia tuleb laohoone.Foto: Teet Malsroos

"Praegu on meie omi siin veel vaid kolm järel. Tulnud on uued, kelle krundid on lennujaama laiendamisele jalgu jäänud, aga üldiselt jääb meid siin ikka vähemaks ja vähemaks. Meil pole vähimatki aimu, millal siit tuleb ära minna."

Valja teab rääkida veel juba Eesti ajal välja ilmunud rootslasest peremehest, kellega krundipidajad olid sunnitud paaril korral viieaastaseid lepinguid sõlmima.

"See oli rohkem mingi tühi paber, ei notariaalset kinnitust ega pitsatit all," räägib Valja.

"Aastas võttis ta meilt 25 krooni ja see oli küll rohkem sümboolne rent." Nüüd polevat rootslasest peremehest enam juba aastaid kippu ega kõppu.

Hobiaednike painav ärevus: mis meist saab?

"Ärevus on kogu aeg hinges ja see rikub kõige rohkem tuju," kurdab memm. "Bussis rääkis üks naine, et siia kõrvale tahetakse hoopis uut vanglat ehitada. Ehk olete sellest midagi kuulnud, te olete ju ajakirjanikud?"

Valja laotab peenra kõrval olevat turbamullakuhilat aeglaselt labidaga laiali. Aeg-ajalt nopib ta mullast vihmaussi ja paneb klaaspurki. Eemal kasvuhoones talitav Dmitri (82) kavatseb järgmisel hommikul kalale minna.

"Meil on suur pere, oma 11 suud, ja kogu oma juurvilja ja hoidiste aastase varu saame siit sellelt maalapilt kenasti kätte," ütleb Valja.

"Müümiseks me midagi ei kasvata ja noori ma siia endale ka appi ei taha. Neil on juba selline maniküür, et peenargi hakkab naerma."

Kui aga kunagi peab armsaks saanud aiatööga hüvasti jätma, pole sinna tööka naise sõnul sinna midagi parata.

"Urgitseme siin nii kaua, kui lubatakse, ja siis tuleb mis tuleb, sest meile see maa ju tõepoolest ei kuulu," kostab Valja. "Kuni veel lastakse, tulen ikka siia, sest diivanil lesimine oleks lõpp."

Kõrvalkrundilt astub lähemale Galja (76), kellele praegune peenramaa on pilpakülas juba teine. Esimene jäi lennujaamale jalgu ja tuli ohutule õhuliiklusele ohvriks tuua.

"Ärge te jumala eest pilti tehke, vaadake, kuidas ma välja näen," palub kunagi Balti manufaktuuris töötanud vanaproua häbelikult. Pelgulinnas pensionipõlve pidavat naist tõmbab sürrealistlik pilpaküla siiani oma seletamatu jõuga.

"Linnas käin kenades kohtades jalutamas, käin basseinis ja laulan kooris, kuid tõelise maatunde saan ikka vaid siin peenra kohale kummardudes," lausub Galja, kes ei usu samuti, et tal sellel soisel peenramaal enam kaua lastakse käia.

"Muidugi tuleb siingi kunagi kord majja lüüa, sest need mahajäetud lobudikega krundid näevad väga koledad välja. Oleks tõesti tore, kui teil õnnestuks midagi meie saatuse kohta välja uurida!"

Pilpaküla ööbiku laul on lauldud

Pilpaküla ööbik: «Asfalteeritud tehnopargis ma teile ladude vahel küll laulma ei hakka – lakkuge panni!»Foto: Teet Malsroos

"Tänase seisuga peaks see teema olema aktuaalne pigem Rae valla territooriumil," ütleb Õhtulehele Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein, andes mõista, et veel hiljuti linnapiireski laiutanud armetu pilpaküla on Tallinnast välja surutud.

"Enamik sellest alast on täna riigi omandis ja meile teadaolevalt on need antud lennujaama käsutusse, kes plaanib esialgu nimetatud kinnistud korrastada," selgitab Rae valla abivallavanem Priit Põldmäe.

Tulevikus võib tulla tehnopark

"Rae valla üldplaneeringu järgi on piirkonda plaanitud äri ja tootmismaad, mis annab võimaluse sinna tulevikus rajada tehnopargi. Lennujaama esindajad on meie poole juba pöördunud ja uurinud võimaliku lennujaama tegevust toetava laomajanduse loomist, kuid samme selle loomiseks pole veel astutud."

Kui kaua Valja, Dmitri, Galja ja nende saatusekaaslased veel ootama peavad, pole seega siiani päris selge. Eile hommikul pilpaküla võpsikus ennastunustavalt rõkanud ööbiku laul on aga tehnopargi tulekuga kindlasti lauldud – progress ja turumajandus, mis parata.

Samal teemal

26. mai 2015, 07:00
Pilpaküla elanikud kolivad ühelt krundilt teisele – eemale ähvardavast ohust
25. mai 2015, 16:02
GALERII | KEVAD PILPAKÜLAS: kurikuulsas lobudike rajoonis käib vilgas elutegevus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee