Eesti uudised

Õigusabita jäetud naine jätkab oma meeleheitlikku võitlust Eesti õigusruumis (14)

Juhan Haravee, 24. mai 2016 06:00
Ei alistu: 73aastane lesk Ludmilla Luukas-Antoni peab eba-võrdset võitlust oma võõraspojaga, kes on otsustanud ta puru-paljaks teha. Tema vastu seisab mainekas advokaadibüroo. Tarmukas Ludmilla võib aga loota vaid iseendale.Foto: Juhan Haravee
"Nad kõik tahavad vaid raha, aga mingit abi ma nendelt saanud ei ole," kinnitab kodutuks jäänud 73aastane Ludmilla Luukas-Antoni kohtunikule, kes ei suuda kuidagi mõista, miks ei ole naine endale aasta jooksul suutnud kvalifitseeritud õigusnõustajat leida.

"Kas saalis viibib ajakirjanikke?" küsib enne istungi algust Harju maakohtu kohtunik Toomas Ventsli saalis viibijatest põgusalt pilguga üle libisedes.

Saades jaatava vastuse, keelab Ventsli resoluutselt istungil toimuva mis tahes elektroonilise salvestamise. Istungi lõppedes lubab kohtunik oma keelu täitmist kontrollida ja seda ta tõepoolest ei unusta.

Istungil tõmmati joon alla ooperisolist Eugen Antoni ja tema seitsme aasta eest lesestunud võõrasema Ludmilla Luukas-Antoni vaidlusele küsimuses, kas kostjana esinenud naine oli pärast mehe surma alusetult rikastunud, kuna jäi elama oma koju, millest mõtteline osa kuulus kaasomandina ka Soomes elavale võõraspojale ja kes taotleb esindaja vahendusel oma manalateele läinud isa viimaselt naiselt 6355 eurot hüvitist aja eest, kui kostja kasutas korterit üksi, s.t hageja isa surmast 2009. aasta märtsis kuni 2014. aasta novembrini.

Summa olevat igati mõõdukas ja arvestab 2009. aasta üürihindu.

Täitemenetluses ostis Antoni oma vanematele kuulunud korteri kesklinna kohta naeruväärse summaga, millest piisas, et kustutada võõrasema võlg, maksta talle 14 000 eurot ja saada korteri täieõiguslikuks peremeheks.

Asja tegi tragikoomiliseks aga see, et riigilõivuvõla maksis riik võõrasemale mõni aeg hiljem kenasti tagasi, sest mingit seaduslikku alust selle võtmiseks polnud.

2014. aasta sügisest oli arstiharidusega 73aastane naine seega koduta ning võõraspoeg asus veel väidetavat üürivõlga sisse nõudma.

Istungi esimeses pooles tehakse kostjale kiiresti, kuid mitte kuigi tulemuslikult selgeks, et riigi õigusabist tuleb tal suu kenasti puhtaks pühkida.

Kohtunik tunneb huvi, kas Ludmilla on talle määratud advokaadile lisaks ka kelleltki teiselt juriidilist abi küsinud. Kostja tunnistab, et on küsinud nõu tudengitest advokaatideni.

"Nad kõik tahavad vaid raha, aga mingit abi ma nendelt saanud ei ole," kinnitab Ludmilla.

Naisele on oma abi pakkunud kunagi advokaadina töötanud 80ndates aastates Nina Rozanova, kuid tema Ludmilla esindajaks ei kvalifitseeru, sest saaks kohtus vaid vene keeles üles astuda.

Seadus seda paraku ei luba. Ka ei leia kohtunik materjalidest jälgegi selle kohta, et Rozanova oleks üldse kohtusse kutsutud.

Kohtunik lubab teha määruse, et Ludmilla ei vaja riigiõigusabi. See, et naine pole endale meelepärast esindajat leidnud, polevat enam kohtu asi.

Ludmilla üritab esitada lisadokumente, mis peaksid tõestama, et võlgnik pole tema, vaid hoopis Antoni, kes pole suvatsenud katta kulutusi temale kuulunud korteriosa eest.

"Mul on pangadokumendid, kus on kirjas, et tema võlgu maksin mina," ütleb nördinud naine. Kohus pole nendest aga enam huvitatud. Võimalike tasaarveldustega oleks tulnud kohtusse pöörduda varem. Tähelepanuta jääb ka kostja vastuhagi, mille ta istungipäeva hommikuks kirja on pannud.

"Rong on läinud, sinna peale enam ei jõua," võtab kohtunik põhjendused kokku.