Maailm

"Maniakk lubas mul sõrmed tükkhaaval otsast ära saagida." (16)

Aadu Hiietamm, 24. mai 2016, 06:00
VANGIDE VABASTAMINE: Kooskõlas Minski kokkulepetega toimub aeg-ajalt sõjavangide vahetusi. Pildile on jäänud rühm ukrainlasi, kes on toodud vahetuskohta.Foto: Reuters / Scanpix
Ukrainlane kirjeldab venemeelsete mässuliste salavanglas üle elatud õudusi.

Inimõiguslased andsid Haagis tegutsevale rahvus­vahelisele kriminaalkohtule üle 80leheküljelise aruande, milles dokumenteeritakse tunnistajate ütlustele ja fotodele toetudes Ida-Ukrainas viimase kahe aasta jooksul toime pandud piinamised, vahendab päevaleht Die Welt.

Inimõiguslased väidavad, et isehakanud Donetski rahvavabariigis ja Luganski rahvavabariigis on 28 linnas ja külas 79 vanglat, kus vange piinatakse.

Need asuvad sageli haldushoonete, ülikoolide, koolide ja isegi haiglate keldrites.

Peksmine, elektrišokid, kägistamine ja koguni jäsemete eemaldamine on seal igapäevased asjad.

Haagi esitatud raporti taga on 17 inimõigusorganisatsiooni mahukas töö. Kuulati ära sajad tunnistajad, kes nimetasid ka piinajate nimesid.

Nende hulgas on Vene sõjaväelasigi. Inimõigusorganisatsiooni juristidel on teada vangistamistel ja piinamistel osalenud 58 Vene sõjaväelase ja salaluuraja nimed.

Praeguse seisuga on inimõiguslastel andmed 4000 ukrainlase röövimise, ebaseadusliku vangistamise ja piinamise kohta. Tegelikult on kannatanuid palju rohkem, sest inimröövid kestavad Ida-Ukrainas siiani.

Tegemist on kõige ehtsamate sõjakuritegudega, mis toimuvad Venemaa võimude teadmisel.

Isiklikku eeskuju näitas vangide kohtlemisel Donetski rahvavabariigi peaminister Aleksandr Zahhartšenko, kes lömastas haamrilöögiga ühe kinnipeetava nimetissõrme.

Pool aastat põrgut

Elu separatistide vanglas kirjeldas inimõiguslastele üksikasjalikult 55aastane Luganski veterinaar Oleksandr Hryštšenko, kes elab praegu põgenikuna Kiievis.

PÕRGUST PÄÄSENU: Luganskis veterinaarina leiba teeninud Oleksandr Hryštšenko oli separatistide käes vangis pool aastat.Foto: Deutschlandfunk

Ta juhtus olema 2014. aasta juunis valel ajal vales kohas. Luganskis olid parajasti võimu võtnud separatistid.

Lahingute tõttu ei teinud keegi tööd, kuid Oleksandr Hryštšenko otsustas minna büroosse, et seal akvaariumikalu toita. Büroohoone ees pidasid relvastatud mehed ta kinni ja viskasid Luganski ülikooli masinaehitusinstituudi keldrisse.

Seal oli ees juba kümmekond vangi. Neist üks oli karkudega, teisel olid sügavad lõikehaavad näos, kolmas oli teadvuseta ja neljandal olid kägistamisjäljed kaelal.

Vangistajate komandot juhatas Aleksandr Bednov, keda tema kaasvõitlejad kutsusid Batmaniks.

"Üks nimetas ennast Maniakiks. Ta lõi mind täie jõuga rinnakorvi pihta. Teine, kes peitus hüüdnime Janek taha, piinas mind elektrišokiaparaadiga," meenutab Oleksandr Hryštšenko.

Ta on kirglik hobifotograaf ning ka kinnipidamise ajal oli tal kaasas fotoaparaat. Separatistid pidasid teda seetõttu spiooniks.

Vangistajad sundisid Oleksandr Hryštšenkot end alasti võtma ja kõhuli lauale heitma. Vangi käed seoti köiejupiga kokku. "Maniakk peksis mind plasttoruga vastu selga, puusi ja jalataldasid.

Õnneks varises laud, millel ma lebasin, kokku. Maniakk näitas mulle seejärel operatsiooniriistu. Ta selgitas iga instrumendi otstarvet ja ütles, et saeb mul luusaega tükkhaaval näpud otsast.

Maniakk panigi sae kahe sõrme vahele. Arm on praegugi näha. See oli kohutav. Valus. Ma anusin, et ta mind ei tükeldaks," kirjeldab Oleksandr Hryštšenko üleelatud õudusi.

Oleksandr Hryštšenko sõnul rääkisid kaasvangid talle, et nad vangistati väljamõeldud süüdistuste alusel. Ühele heideti ette, et tal oli passis värvifoto. Teisele jälle, et tema passis oli mustvalge fotKolmas heideti keldrisse selle eest, et ta tabati õlle ostmiselt. Neljandale sai saatuslikuks tõsiasi, et ta ei jõudnud keelutunni alguseks koju, vaid oli viis minutit pärast selle algust kodumaja ees.

Separatistid kasutasid vangide tööd liivakottide täitmisel ja barrikaadide ehitamisel, veoautode laadimisel ja sõjatehnika remontimisel.

Kes teab, kui kaua see kõik oleks veel kestnud, kuid ühel päeval õnnestus kellelgi keldrisse mobiiltelefon smugeldada ja välismaailma toimuvast informeerida.

Jutt separatistide salavanglast ülikooli keldris jõudis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonini ( OSCE). Vangid viidi teise kohta ja siis veel kolmandassegi.

Neil tuli tunnistusi anda Luganski rahvavabariigi politseile ja sealsed isehakanud võimud lubasid Batmani kohtu alla anda. Tegelikult pole seda siiani juhtunud.

Kes teab, milliseks oleks Oleksandr Hryštšenko saatus võinud vangi jäämisel kujuneda.

Õnneks võttis ta südame rindu ja põgenes 29. detsembril 2014. Kodulinna Luganskisse ei julgenud ta jääda ning elab seetõttu praegu Kiievis ja jagab seal koos 30 põgenikuga korterit.

Varem veterinaarina leiba teeninud Hryštšenko otsib tööd, kuid vajab eelkõige psühholoogilist abi.

Ajaleht Die Welt lisab, et Ukrainagi poolel on fikseeritud inimrööve ja vägivalda, kuid palju väiksemas ulatuses.

Samal teemal

15. detsember 2014, 07:00
CIA piinalaagrid: saladus, mida kõik teadsid, aga hoidsid suu kinni!
14. mai 2014, 07:00
"Peatage piinamine!"
30. juuli 2013, 06:56
Mohamed Mursit hoitakse salavanglas
26. aprill 2012, 07:00
Europarlament uurib Leedu salavanglaid

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee