VIIMAKS OMETI: Mari ja Aivar on ohutult Edmontoni evakuatsioonikeskuses pärast seda, kui pidid kodu maha jätma ja mitmeid kordi ähvardava metsatulekahju eest põgenema.Foto: Erakogu
Teet Teder 23. mai 2016 14:21
"Sõit linna meenutab apokalüpsist. Kõikjal teeäärtes on hüljatud autod: kellel on lõppenud kütus, kes teelt välja sõitnud, kes avarii teinud. Inimesed on paaniliselt põgenenud. Mõlemal pool teed on põlenud puud. Mõned elektripostid maanteed ääres põlevad ikka veel lahtise leegiga," nii rääkis Kanadas elav Aivar, kes koos elukaaslase Mariga tule eest neli korda põgenema pidi.

1. mai – esimene evakueerumine

Päev nagu päev ikka, kuigi Põhja-Kanada kohta  juba nädala jagu erakordselt sooja ilmaga - üle kahekümne kraadi. Kell on kolm, Mari on rõdul ja naudib päikesepaistet. Astub siis tuppa ja teatab, et väljas on kahtlane hall pilv, mis päikesevalgust varjab. Rõdult ei ole suurt midagi näha, kuid tänavalt vaadates paistab maast taevase kerkiv koonuseline „pilv“, mis on nii tihe, et palja silmaga saab täiesti vabalt päikest vaadata. Päike on erepunane ja läbi õhema suitsukihi erkroosa. Tuletõrjeautod undavad. Ilmselt on metsatulekahju.

Mari on kindel, et kõige targem oleks seljakott tähtsamate asjadega kohe kokku pakkida ja mitte oodata ametlikke käske. Mina eriti murelik ei ole. Fort McMurray linnake on Kanada „õlitootmise pealinn“, olen korduvalt kuulnud, et siin on tuletõrjujatel eriväljaõpe ja tipptehnika, mis on alati valmisolekus, juhuks kui õliväljadel peaks mõni tulekahju puhkema.

Pakime seljakotti ja kuulame raadiot. Kohalikust Facebooki grupis kirjutatakse, et linna lähedal on tõepoolest suur tulekahju, aga kuna tuul on suunaga teise poole, siis midagi karta pole põhjust. Sõidame veidi ringi. Kümned inimesed on autodest välja tulnud ja pildistavad suitsusammast, paanikat veel pole. Tangin igaks juhuks autol paagi täis ja lisaks veel väikese kanistri – mine tea äkki kaob elekter ära.

Umbes kell 4 teatatakse, et tuule suund on muutnud ja meie linnaosa Prarie Creek’i inimestel soovitatakse valmistuda evakueerumiseks. Kolm tundi hiljem muudetakse soovituslik evakueerumine kohustuslikuks ja avatakse esimene evakuatsioonkeskus McDonald saare spordikeskuses. Meie jõuame esimeste seas ja registreerime end. Pakutakse süüa, juua ja ööbimisvõimalust spordisaali paigutatud voodites. Meie sinna ei jää, sest Mari hea sõbranna, kes elab linna teises otsas Timberlea’s, pakub meile tuba enda majas.

2. mai – kodus tagasi

Sõidame hommikusöögile. Eilne suitsusammas meenutab nüüd juba hiigelsuurt pilve, mis katab suurema osa taevast. Orus asuva kesklinna tänavad oleks nagu tihedas udus. Aga raadios räägitakse, et olukord on kontrolli all, tuul suunab tulekahju linnast eemale ja evakueerunud võivad esialgu koju naasta. Samas soovitatakse kott vajalikuga 72ks tunniks valmis pakkida. Täna öösel ööbime kodus. Tuul on suitsupilve eemale puhunud. Tunneme, et oht on möödas.

3. mai – enne paistis vaid suits, nüüd juba leegid

Linnas on tunda närvilisust. Suitsu on taevas palju rohkem kui eelmistel päevadel. Tumepunaselt läbi suitsupilve kumav päike jätab mulje nagu oleks päikseloojang. Samas oleme rahulikud ja Mari plaanib kell 16.00 tööle minna.

Kell kaks kõik muutub. Marile helistatakse hotellist ja öeldakse, et see suletakse, täna ei pea tööle tulema. Osad linnaosad tõstetakse evakuatsiooniks kõrgendatud valmisolekusse. Meie kodu on linna lõunaosas, mis on ka suund linnast lahkumiseks. Seetõttu hetkel, mil kõik kiirustavad koju omi asju pakkima, on liiklusvool kodu suunas veel üsna vaba ja sujuv. Kesklinna suunduv autoderivi on selleks ajaks juba kümne kilomeetri pikkune. Kõik kuulavad raadiot. Ärevus kasvab iga minutiga. Meil on plaan paigas: käime kiirelt kodust läbi ja siis ruttu linnast minema. Lisaks suitsule hakkavad paistma ka leegid. Muretseme kõigi nende pärast, kes istuvad linna suunduvas ummikus. Raadiost korrutatakse nüüd, et evakueerumine on kohustuslik kõigile linnaelanikele.

Hakkasime linnast ära sõitma, aga jäime ummikusse. Mõned autojuhid on pea kaotanud ning sõidavad üle teepeenra või läbi vastassuunavööndi. See tekitab üha rohkem ärevust ja liiklusohtlikke olukordi.

Lõpuks oleme maanteel ja sõidame kolmekümne kilomeetri kaugusele Anzac’i külla. Evakueerunuid on siin palju. Külas peaks muidu olema umbes 500 elanikku, nüüd on siin tuhandeid põgenikke. Me telgime töökaaslase naabri aias. Ta majutab lisaks meile veel kümmet inimest. Anzac’i küla asub Fort McMurray’st vaadatuna teiselpool Gregoire järve ja tundub olevat täiesti ohutu piirkond. Siia ei ulatu isegi suitsupilv ja me ei tunne enam suitsulõhna.

Mari valmistab perenaisega koos kõigile hätta sattunutele õhtusööki ja peagi on aias kaetud külluslik laud, kuhu naabrid ja külalised oma toidukraami kokku on tõstnud. Hetkeks unustame, miks kõik need inimesed siia kokku on sattunud. Oleme nagu festivalil, linnud laulavad, meeleolu on lõbus. Ja siis astub seltskonda noormees – ta pidi linnast väljumiseks sõitma mööda leekidega ääristatud maanteed. Ta ütles, et tema maja on ilmselt nüüdseks maha põlenud.

4. mai – kahe tule vahel

Ärkame ja kuuleme, et tulekahju on linnast üle käinud. Peaaegu täielikult on maha põlenud linnaosad Waterway ja Beackon Hill. Linn on täielikult evakueeritud ja sissepääs linna on suletud.

Oleme Mariga aastaid töötanud hotelliäris ja meid palutakse tuletõrjele ja päästeametile appi. Päästjatele tahetakse avada üks linnakese hotellidest koos restoraniga.

Sõidamegi tagasi. Teel on mitu kontrollpunkti, kus tuleb gaasimaskides politseinikele seletada, kuhu me teel oleme. Peame kooskõlastusi ootama. See on hullumeelne mõte – teised lahkuvad, olukorda ei ole veel ohutuks kuulutatud, ja meie sõidame tagasi. Kahtleme selles mõlemad.

Sõit linna meenutab apokalüpsist. Kõikjal teeäärtes on hüljatud autod: kellel on lõppenud kütus, kes teelt välja sõitnud, kes avarii teinud. Inimesed on paaniliselt põgenenud. Mõlemal pool teed on põlenud puud. Sõidame mööda täielikult maha põlenud kämpingust, seal elasid inimesed oma matkabussides aastaringselt. Nüüd on autodest järel vaid riismed. Täielikult on maha põlenud ka Super 8 hotell koos restoraniga Danny’s. Mõned elektripostid maanteed ääres põlevad ikka veel lahtise leegiga.

Vaevalt oleme jõudnud suitsusesse Best Western’i hotelli ja asunud kööki avama, kui tuleb evakueerumiskäsk – tuli on linnale liiga lähedal, tõusnud on tugev tuul ja õhk on vingust mürgine. Maril on mürgitus, tal on kerge peavalu. Evakueerume juba kolmandat korda.  Jõuame tagasi oma telgi juurde, aga ka see, küla kolmekümne kilomeetri kaugusel, on saanud evakueerumiskäsu. Meid võõrustanud pererahvas on juba auto asju täis pakkinud.  Paneme telgi kokku ja lahkume ummikute kartuses koheselt.

Meie ees on maatee numbriga 881, paremale sõites viib see otse maanteele 63 ja vasakule sõites suure ringiga, läbi Lac La Biche asula, samale maanteele. Mõlemat teed pidi saab seega lõunasse, Edmontoni. Arvan, et enamus autojuhte sõidab paremale ja tõenäoliselt tekivad enne ristmiku pikad ummikud ja kuna tulekahju liigub sinnapoole, siis tundub parem mõte olevat pöörata vasakule. Sõidame tunni. Kõikides teele jäävates bensiinijaamades on kilomeetrite pikkused järjekorrad. Selleks, et Edmontoni jõuda on meil kindlasti tankida vaja. Kahes esimeses, kahtlaselt lühikese järjekorraga bensiinijaamas, on bensiin otsas. Järgi on ainult diisel.  Järgmises asulas on tanklas kilomeetri pikkune järjekord. Teel on liiklusreguleerijad, nad ütlevad, et siit edasi hetkel sõita ei saa. Seal on juhtunud kole liiklusõnnetus kütuseveokiga ja see tekitas uue metsapõlengu. Jääme kütuse järjekorda, meiega koos umbes 400 autot, matkabussi ja haagissuvilat.

Autode rivi juures käib üks naisterahvas autojuhtidega rääkimas. Ta ütleb meile ka, et maantee 881 on mõlemast otsast suletud erinevate tulekahjude tõttu. Meil pole muud valikut, kui siin evakuatsiooni keskusesse ööbima minna.

Ootame veel umbes tunni ja saame lõpuks paagi kütust täis. Mari jaoks on mõte sellest, et oleme sunnitud siin kahe tulekahju vahel tupikus ööbima, kergelt öeldes vastuvõetamatu. Kuni on mingit lootust uuesti teele asuda, siis seda me ka teeme.  Uurin liiklusreguleerijatelt, kas on ehk lootust liikvele pääseda. Info on hea, vist. Tagasi sõites on tõenäoliselt võimalik ristmik läbida ja suurele maanteele pääseda. Kindlalt ei lubata midagi, kõik muutub iga hetkega.

Sõidame terve tunni, aga ei kohta peaaegu ühtegi autot. Siis kuuleme raadiost, et meie sõidusuunas on tee ikka veel suletud. Kui oleksime paigale jäänud ja oodanud, oleksime nüüd maantee teisest otsast liikvele pääsenud. Tuul on tõusnud ja see on juba väga kõva. Mõte tagasi sõitmisest tundub väga ebameeldiv. Meil on veel umbes 30 km teise maanteega ristumiseni sõita ja otsustame proovida.

Ristmik on avatud. Läbisõitu keelavate politseide asemel jagavad vabatahtlikud meile joogivett ja energiabatoone. Saame ka ajutisest tanklast tasuta kütust.

Edmontoni jõudmiseks on meil vaja veel viis tundi teel olla.