Arvatavasti peab suurem osa tänapäeva inimesi end demokraatideks, uskudes, et meil on võõrandamatu õigus teha meisse puutuvaid otsuseid ise. Küll aga on juba pikka aega eksisteerinud kaks demokraatide koolkonda, kelle eriarvamuste aluseks on see, kuidas seda õigust kehtestada. 

Sotsiaalvõrgustikud kui rahvafoorum

Esimest võib kutsuda otsedemokraatia koolkonnaks, mille alusepanija ja tuntuim esindaja on Jean Jacques Rousseau. Selle poliitilise filosoofia pooldajad kinnitavad, et kodanike esindajate mõtete, suude ja hääletuspultide kaudu väljendatud kodanike tahe on paratamatult moonutatud. Ainus võimalus viia poliitilised otsused vastavusse kodanike tahtega, on vahendada nende soove otse, mitte tõlgendatutena.

Teine põhjendus on väide, et demokraatia nagu ükspuha missugune teine valitsemisvorm ei ole iseenesest lõppeesmärk, vaid ainult vahend kõrgema eesmärgi saavutamiseks. Kõrgeim eesmärk, mida demokraatiaga soovitakse saavutada, on iga kodaniku inimliku ja kodanikupotentsiaali realiseerimine: selle saab tagada aga ainult kodanike otsene ja täielik osalemine avalikus poliitikas, mitte kodanikuvõimu delegeerimine esindajatele.

Konkureeriva, esindusdemokraatia koolkonna loojad eesotsas John Stuart Milliga väidavad seevastu, et otsedemokraatia on vaid unistus, võimalik ainult olukorras, kus kogukondade liikmed kohtuvad näost-näkku ja kulutavad suure osa oma ajast poliitikaga kursis olemiseks.

Tunnistagem, et tänapäeval pole lõhe nende koolkondade vahel enam ületamatu – vastupidi, on olemas palju riike, kus esindusdemokraatia ja otsedemokraatia on edukalt kombineeritud. Kogukonnad aga ongi omavahel kokku toodud – küll mitte linna peaväljakule, nagu Antiik-Kreekas, vaid sotsiaalvõrgustikesse. Samuti on ühiskonnaeluga kursis olemiseks kõigil võimalusi rohkem kui kunagi varem.

Võim on kaugenenud

Teisalt on aga just nüüd, 21. sajandil tekkinud olukord, millega poleks tõenäoliselt rahul ei Jean Jacques Rousseau ega John Stuart Mill. Ülirikkuse koondumine ja üleilmastumine on toimunud rutem, kui demokraatlike mehhanismide kohanemine sellega ning tulemuseks on võimu kaugenemine kodanikest. Me ei tea, kes ja kuskohas meie valitud võimu tegevusele raamid seab või meie valitud võimu otse mõjutab. Või kui teamegi, et mõjutajateks on Euroopa Komisjon, IMF või USA president, siis meil ikkagi peaaegu puudub võimalus meist kaugelolevat võimu oma tahte järgi suunata.

Osalt sellepärast, osalt Eesti esindusdemokraatia spetsiifiliste defektide tõttu on tulemuseks see, mida enamik meist tunneb: meie oma Eesti riigivõimu võõrandumine kodanikest. Üks ravim on otsedemokraatia elementide rakendamine. Pole ime, et ka teistes demokraatlikes riikides nõuavad kodanikud üha tihemini referendumeid.

Meil Eestis jätkub ravimiseks aga eriti palju potentsiaali. Mainekas Bertelsmann Stiftung mõõdab niinimetatud kestliku valitsemise indikaatoreid 41 OECD ja Euroopa Liidu riigis. Üldises kontekstis on Eesti demokraatia kvaliteet hea, välja arvatud üks näitaja – ühiskonna võimalus langetada otsuseid otse. Euroopa Liidu 28 liikmesriigi hulgas jääme 2015. aastal koos Küprose, Kreeka ja Portugaliga selle näitajaga punase laterna rolli, saades kümnest võimalikust vaid kaks punkti.

Hinnang Eestile on selge: meil ei ole tõhusat mehhanismi, mis võimaldaks kodanikel seaduse järgi siduvalt hääletada. Ka Läti ja Leeduga võrreldes platseerume selle näitaja alusel kindlale medalikohale, nimelt kolmandaks.

Loomulikult ei pea me tegema midagi selleks, et parandada oma kohta mõne institutsiooni reitingutabelis. Hoopis olulisem on, mida tunnevad Eesti kodanikud. Selle aasta veebruaris Turu-uuringute ASi korraldatud küsitluse kohaselt leiab vaid 4% Eesti valimisealistest kodanikest, et Eestis on rahval piisav võimalus osaleda poliitiliste otsuste tegemisel, ning veel 18%, et pigem jah. Ent 72% pooldab või pigem pooldab põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi.

Need numbrid on muljetavaldavad ka teadmise valguses, et aastatel 1920–1933 olid rahvaalgatuslikud rahvahääletused võimalikud. Referendumeid oli esimese Eesti demokraatia ajal koguni viis, millega jäime sel perioodil alla ainult Šveitsile, ning kui Bertelsmann Stiftung oleks juba siis olemas olnud, küllap oleksime saanud ülikõrge reitingu. Rahvaalgatuse ja -hääletuste korraldamise mehhanismis oli aga puudusi, millest meil on praegu võimalik õppida. Sest kõige tõhusam on just enda vigadest õppimine.

Keskerakonna niinimetatud rahvaalgatus

Paraku näib, et Keskerakonna fraktsioon, mis algatas 2. mail eelnõu, mida on nimetanud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduseks rahvaalgatuse võimaldamiseks, pole meie enda kogemusest väga hoolsalt õppinud, vaid hoopis teinud uusi ja suuremaid vigu juurde.

Keskerakondlaste väitel on eelnõu eesmärk luua kodanikele võimalus algatada seadusloomet, sõltumata riigikogus esindatud erakondadest. Eelnõu seletuskirjas loodetakse, et see leevendab rahva seas maad võtnud võõrandumistunnet ja poliitikatüdimust ning oleks üks poliitilise elu elavdamise võimalustest.

Algatamise õigus peaks Keskerakonna eelnõu kohaselt olema vähemalt 25 000 hääleõiguslikul Eesti ja Euroopa Liidu kodanikul ja isikul, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kuid kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa ja alalise elamisõiguse alusel ning on vähemalt 16aastane.

Enne, kui hakatakse allkirju koguma, peaks riigikogu juhatus veenduma, et rahva algatatud eelnõu on vormiliselt korrektne ja õiguskantsler kontrollima riigikohtu abil selle põhiseadusele vastavust. Piiramaks eelnõude arvu, mis peavad eelkontrolli läbima, on ette nähtud kautsjoni tasumine. Kautsjon tagastatakse üksnes juhul, kui eelnõu läbib eelneva kontrolli ning kogutakse vähemalt 25 000 allkirja.

Kui kõik on korrektne, avaldatakse seaduse eelnõu tekst ja seletuskiri vabariigi valimiskomisjoni veebilehel. Seejärel kogutakse kuus kuud toetusallkirju. Kui vähemalt 25 000 allkirja on koos ja nende õigsus kontrollitud, annab vabariigi valimiskomisjon eelnõu üle riigikogule menetlusse võtmiseks ning eelnõu menetletakse riigikogus üldises korras. Rahvahääletust, rääkimata siduvast rahvahääletusest, Keskerakonna eelnõu järgi ei toimugi!

Väike samm õiges suunas

Siiski on see samm või kukesamm õiges suunas, kui välja arvata põhimõte, et algatajad võivad olla ka isikud, kel ei ole Eesti parlamendi valimisõigust. See pole loomulikult vastuvõetav ja vaevalt, et keskerakondlased seda isegi tõsiselt mõtlesid.

Otsedemokraatia seisukohalt on põhiline aga see, et eelnõu esitajad on suure osa teest käimata jätnud, taotledes küll suuremeelselt 25 000 Eesti elanikule õigust esitada riigikogule palvekirju, ent jättes parlamendile kogu voli neid palvekirju arvestada või mitte arvestada. Demokraatia olulisemaid teoreetikuid Arend Lijphart on aga toonitanud: rahvaalgatus võimaldab rahval seadusloome protsessi käivitada, rahvahääletus annab sellele vajaliku legitiimsuse.

Pakutud moel ei leevendata kuidagi rahva seas levinud võõrandumistunnet ja poliitikatüdimust, nagu eelnõu seletuskirjas loodetakse. Vastupidi – kujutagem ette kampaaniat, mille tulemusena koguneb 25 000 allkirja, kuid parlament saadab mingisugustki ühiskonna sanktsiooni kartmata eelnõu otse paberihunti. Tõsi, see oleks üks võimalus elavdada poliitilist elu, nagu Keskerakond soovib, ent eelkõige elavdab see trotsi poliitikute vastu, mida vaevalt Keskerakond või keegi teine soovib. Küll aga tuleb Keskerakonda tunnustada teema pikaaegse ülevalhoidmise eest. Paraku on nende rahvaalgatust taotlevad ja juba alates 2003. aastast järjekindlalt esitatud eelnõud järjepidevalt lahjenenud.

Üks ühiskonna positiivse energia nurjamise kogemus on mõne aasta tagune Harta liikumine. Tagantjärele võime kahelda, kas liikumise algatajatel oli üldse soov Keskerakonna viimasest eelnõust kaugemale minna, kindlasti soovis seda aga suur osa liikumist toetanud inimestest. Tõesti, ei ole teada ühtegi ebademokraatlikku riiki, kus oleksid lubatud rahvaalgatuslikud siduvad referendumid. 

Rahvas tagasi otsustamise juurde

Eestis on otsedemokraatia pooldajaid süüdistatud selles, nagu väidaksime, et kõik ühiskonna probleemid on otsedemokraatiaga parandatavad. Nii pole me väitnud ega väida ka. Küll aga väidame, et otsedemokraatia on üks võimalus nende ravimiseks. Aga see ei tee ravimit vähemväärtuslikuks. Katsuge kujutada ette arsti, kes loobub parima kättesaadava ravimi kasutamisest vaid seetõttu, et see ei tee patsienti täiesti terveks! Vaevalt, et meil jätkub kujutlusvõimet sellise arsti pildi ette manamiseks. Kui hoolime endast ja oma ühiskonnast, tuleb kasutada kõiki kättesaadavaid ravimeid.

Selle aasta kevadel rajatud sihtasutuse Terve Rahvas eesmärk on rahvaalgatuslike referendumite võimaluse loomine, mille kohaselt on kodanikel õigus pakkuda siduvale rahvahääletusele seaduse muudatust, tühistamist või uut seadust. Kui  nõudmisele antakse teatav hulk allkirju ning riigikogu ei võta eelnõu seadusena vastu, toimub rahvahääletus. Kui rahvas toetab referendumil riigikogu tagasilükatud eelnõud, saab see seaduseks ja kuulutatakse välja uued riigikogu valimised.

Põhiseaduse muutmise korral peaksid nõuded olema kõrgemad. Ent mitte nii kõrged, et künnist ei oleks üldse võimalik ületada. Erinevate künniste tasakaal – kaasa arvatud nõue, mille kohaselt referendum muutub siduvaks ainult pärast teatava hulga hääleõiguslike isikute osalemist, tagabki esindusdemokraatia ja otsedemokraatia sünergia. Julgeme oletada, et seepeale aplodeeriks nüüdses maailmas mitte ainult Jean Jacques Rousseau, vaid ka John Stuart Mill.

Autorid on Sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu liikmed.

Jaga artiklit

8 kommentaari

G
gusta  /   09:53, 21. okt 2016
...kui valitsus peab alluma rahvale, nagu siin eespool mainiti, siis pole Riigikogu vajagi: pillimehi,näitlejaid ja muidu mehi.
E
Eldur  /   18:53, 22. mai 2016
See otsedemokratia jutt on võimudele täiesti ohutu asendustegevus. Pealegi pole järgmises riigikodus Vabaerakonda mille lűli see terv eesti on.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis