Kommentaar

Peeter Olesk | Eidekene kosmosekeses (6)

Peeter Olesk, 15. V 2016 Tähtvere mõisas, 17. mai 2016 19:30
Foto: ALDO LUUD
Mulle ei meeldi, kui naised edvistavad labasusega. Riigikogus juhtus kord, et Sirje Endre soovis kellelegi pasunasse anda. Lõikasin vahele: daam niiviisi ei räägi. See on uulitsapoisi kõnepruuk.

Eit, mutt või vanamoor

Tahumatuvõitu on ka Ene Ergma mälestused pealkirja „Kosmosemutt“ all (Tammerraamat, 2016), kaasautoriks Lea Arme. Selle raamatu puhul võlub tema silmakirjalikkusetus. Ma ei oskaks öelda, et niisugune üks mutt – seda sõna minu sõnavara ei sisalda – ongi, aga Ene Ergma on oma mälestustes ja märkmetes olnu juures vahenditu ning ses suhtes siiras. Ta on loomuldasa uudishimulik nagu kass, kes paraku on unustanud, kuidas ka uudishimu võib tappa.

 „Kosmosemutt“ on elav lugemine. Igav ei hakka, sest Ene Ergma on võrdlemisi otsekohene. Mõnevõrra on ta arvestanud seda, et temast nooremate jaoks on lähiminevik oma üksikasjus tihtipeale kujuteldamatu, kusjuures need nooremad ei saa enam elada läbi samasugust ajalugu samasugusel viisil.

Enam ei ole võimalik, et lähed Viljandist Tartu kaudu Moskvasse ja kasvad seal NSVL TA Astronoomianõukogu juhtivaks ametnikuks. Nõukogude Liidus tehti küllalt selget vahet, mis on vaatlusastronoomia, mis astrofüüsika, mis elementaarosakeste füüsika kosmilises mõõtkavas, mis kosmose-uuringud ja mis hoopiski vastav tehnoloogia erinevalt astrofüüsikast paberil.

Töötades Astronoomianõukogus kõige selle keskel või vahel, oli Ene Ergma vajalik väga erinevatele huvirühmadele, kes küll ei otsinudki taevaruumi uurimiseks tarvilikku akadeemilist parlamenti, aga said aru, kuidas piisab sellestki, kui sa tunned niisugust büroos askeldavat naisterahvast, kes sulle kaikaid kodaratesse ei pillu. Ene Ergma oli Astronoomianõukogus mitte pidur, vaid muhv. Armas eksootiline sidur.

 „Kosmosemuti“ teise poole moodustavad õigupoolest Ene Ergma repliigid ja kommentaarid oleviku akadeemilise ning poliitilise askeldamise kohta. Neis asjus muutub Ene Ergma ettevaatlikuks, ent võiks ka öelda, et ta on vaoshoitud. Välja arvatud kohad, kus ta riivab Tartu Ülikooli rektori valimisi, iseäranis aastal 1998.

Need ei olnud poliitiliselt räpased ega – Ene Ergma seda sõna ei kasuta – räiged. Ülikooli arstiteaduskonnas tekkis eksistentsiaalne hirm, et arstliku kõrghariduse raskuspunkt kandub Tallinnasse. Nagu väitis üks Tallinna tervishoiujuhte, on Tallinnas olemas kõik, välja arvatud patoloogilise anatoomia õpetamiseks küllaldane laibamaterjal. Rektor professor Peeter Tulviste suurema suremuse eest vastutada ei võinudki. Kuid tal puudus ülikoolile kreatiivne sõnum. Tema enda sõnumit kuulsid asjaosalised alles rektori valimiste lõppvoorus ülikooli aulas, kus ta kaotas meelerahu ja kuulutas kõrgel häälel, et rektori valimised on pööratud poliitiliseks.

Võin kinnitada mistahes foorumil: rektori valimistel 1998. aastal ei arutatud kordagi, missugune peaks olema Jaak Aaviksoo ja milline võiks olla Peeter Tulviste poliitiline programm. Konflikt tekkis sellest, et kumbki ei osanud enam teineteisega suhelda.

Res Publicast idiootideni

Nüüd pöördutakse Ene Ergma poole sageli uurimaks, mida ta arvab IRLi olevikust ja tulevikust. See on tänamatu roll, eriti kui sa ei oska kirjeldada rahvusluse ning liberaalsuse suhet. Astrofüüsikuna on Ene Ergma kohustatud uurima põhjuslikkust. Järelikult peaks ta suutma kirjeldada, miks tekkis respublikanism ehk vabadus kasutada avalikke hüvesid isiklike himude kaudu. Olgu, mahendame sõnapesade semantilist halastamatust. Mitte isiklikud himud, vaid kasumlik marginaal. Õiguspärane ootus.

Ent nii või teisiti ei tulnud Ene Ergma parlamendipoliitikasse mitte ERSP kaudu, vaid Res Publica abil, saamata ehk arugi, mis on avalikud asjad. Avalik asi on näiteks sõnavabadus. Veelgi rohkem on seda toimetulek. Kuidas on Ene Ergma pidanud toime tulema, seda „Kosmosemutt“ ei varja. Ent ta jääb hätta otsekohe, kui ta peaks jutustama sõnavabadusest Tartu, Moskva ja Toompea moodi. Moskva akadeemikute seas ei passi öelda „idioodid“.

Ühtpidi on „Kosmosemutt“ lahtine, teistpidi väga kinnine raamat. Mina eelistaksin, et seda teistpidisust oleks vähem. Vastasel korral asendub mutt kohvitantega.

Autor on IRLi liige

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee