Kommentaar

Einar Ellermaa | Eurovision on nagu paralleelmaailm (7)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 13. mai 2016, 16:30
Üritasin enne Eurovisioni lauluvõistluse esimest poolfinaali mitme inimesega saja euro peale kihla vedada, et Eesti laul ei pääse finaali. Mitte et see mulle ette rõõmu oleks teinud, aga see edasipääs näis nii lootusetu. Ma ei leidnud sellist inimest, kes oleks teistmoodi arvanud, sellepärast ei saanud kihla vedada ka kümne euro peale. Mina ja need, kellega ma kihla tahtsin vedada, ei leidnud lihtsalt üles seda midagi, millega laul peaks puudutama või kus see n-ö suureks läheb (võimas refrään, kõrged noodid jne).

Samal ajal Stockholmis põrisesid juba mitu päeva sõjatrummid ja meedia tootis vankumatut usku kõige tehtava ja nähtava suurepärasusse. Showmaailm sõitis kohale ja asus tööle ning kuulsust tootma: intervjuud, pildistamised, kallistamised, ülistamised.

Eurovision on nagu paralleelmaailm, mis tekib nädalaks ajaks. Sel ajal on meile teadaoleva maakera sees Eurovisioni maakera, mis on sellest meie maakerast suurem ja kus ei kehti mitte meie maakera reaalsus, vaid miskisugune fame-reaalsus, kuulsuse tootmise reaalsus. Selles nädalases uues reaalsuses pole mingit tähtsust sellel, et Eestis ei õnnestu leida inimest, kes meie laulu finaalipääsu peale kihla tahaks vedada. Seal uues reaalsuses on tähtis see, et valgus tuleb toimima saada, lavatunnetus kätte saada ja mõni trikk selgeks saada. Meie laulu puhul siis puusade hööritamine, kaarditrikk ja näppudega mängimine.

Paralleelreaalsusest tulevad uudised räägivad sellest, et Eesti on tänu Saku suurhalli kontserdi edule tõusnud publiku arvult Euroopa kolmandaks finaalkontserdiks Rootsi ja Norra järel, et laulutiim näeb täpselt, millise sõna juures milline kaamera lauljat võtab, kui pikk on plaan ja kus laulja peab kaamerasse vaatama, ning et Jürgen Veber õpetas kaarditriki ainult tingimusel, et laulutiim hoiab seda saladuses kuni oma surmani. Ning et laulja on saanud sisse suure saali tunde ja hoiab energiat õigeteks momentideks, sest kõige tähtsam on laval hästi esineda.

Kuulsal Odessast pärit satiirikul Mihhail Žvanetskil oli 1980. aastatel humoresk, kuidas tolmuimejaid tootva tehase töötajad tulevad tööle heas meeleolus, kuidas lubavad ületada plaani, kuidas kogunevad nõupidamisele, et rohkem plaani ületada. Aga lülitad tolmuimeja sisse – ei tööta.

Natuke sama tunne tekkis – kõik on teinud meeletut tööd ja peenhäälestanud laulu. Aga lülitad sisse – ei tööta. Ja lihtne vaataja küsib hoopis: „Ei tea, miks ta nende näppudega muudkui siblib?“ Või: „Ei tea, miks ta paremat kätt kogu aeg kangelt üleval hoidis?“

Üks trump oli Eesti lool veel, aga see ka kahjuks ei töötanud. Isegi Soome suurleht Ilta-Sanomat kirjutas loo „Eurovision: Eesti esindaja alasti TV-otsesaates!“ (Euroviisut: Viron edustaja alasti suorassa tv-lähetyksessä!) Ja uudis räägib sellest, et loo videoklipis hüppab Eestit esindav ja sõpradega ujumas olev Jüri alasti vette, aga tema intiimpiirkond on siiski tsenseeritud.

Palja pepu näitamisega võib aga juhtuda nii, et publikule sellest ei piisa. Ma ei tea, kui paljud mäletavad Mark Twaini raamatust „Huckleberry Finni seiklused“ kohta, kus Huck ja kaks suli korraldavad linnakeses etenduse „Imetaoline atraktsioon“. Imetaolisus seisnes selles, et Kuningaks hüütav suli kõndis alasti ja sebraks värvituna põlvili üle lava ja ovatsioonide tõttu kordas käiku kaks korda. Aga sellega oli kogu lugu. Pooled linna elanikud, kes „etendust“ nägid, ei julgenud kellelegi rääkida, et nii haledalt petta said ja kiitsid etendust. Teisel õhtul tuli imetaolist atraktsiooni vaatama ülejäänud linn. Kolmandale etendusele kogunesid juba ainult pettunud koos arvukate mädamunadega, aga etendajad haistsid halba ja põgenesid koos piletirahaga kohe, kui alasti mees oli taas käpuli üle lava kulgenud.

Tsirkusefestival

Tegelikult on Jürist kahju, ta paistab olevat siiras ja hea inimene. Pealegi on tal õigus, kui  ütles, et ise me selle loo ju valisime. Tema ega laul ei sobinud sellele tsirkusefestivalile, kus lava tossas ja välgud sähvisid. Vaatajal oli tänavu siiski selle võrra lihtsam, et kuna lootust polnud, siis pettumust ei tekkinud. Enamik vaatajaid ei läinud Eurovisioni ajaks ära paralleelmaailma, kus meie laulu absoluutsest triumfist oleks nagu puudu vaid veel üks trikk, üks puusanõks või üks pilk.

„Eurovisioniga on kummaline tunne, varem pole nii olnud, et see nii kaugeks on jäänud,“ ütles seesama vaataja, kes mõtiskles, millele Jüri näppude liigutamisega vihjas. 

Tähenduslik oli see teleklipp, kus Jüri Pootsmann küsis kohtumise ajal ABBA legendilt Björn Ulvaeuselt nõuannet, kuidas rahvusvahelisel areenil läbi lüüa. „Meie alustasime alati loost,“ vastas Ulvaeus lihtlausega.

Need poolfinaalid kulgesid silmade eest mööda nagu mitmetunnised valgusshowd või tsirkuseetendused, kus kõik sähvib ja plingib ning väga raske on millelegi keskenduda, eriti veel, kui polegi millelegi keskenduda. Millise loo meloodiat me üldse oskaks n-ö une pealt järele ümiseda või vilistada? Kui ei oska, siis pole ju õiget laulu.

Aga tsirkusefestivale on ka vaja, sest miljonitel inimestel Euroopas on kogu aeg meel mõru ja seda tuleb lahutada. See aga üldse ei tähenda, et mingil aastal tuleb Kõrsikute või Noorkuu taoline ilma igasuguse etenduseta bänd ja lööb ainuüksi ilusa lauluga platsi puhtaks.

7 KOMMENTAARI

h
ht 14. mai 2016, 17:10
Sel Jurovižonil (ei tea, miks Õhtuleht kangekaelselt ainult ingliskeelset nimevarianti kasutab, vist selleks, et rõhutada kogu ürituse võõrandumist) on laul ise see kõige kõrvalisem asi, kõik muu on tähtsam.
s
Soovitan uuesti lugeda! 14. mai 2016, 10:27
Hucleberry Finn "Kuninga kaelkirjakus" ei osalenud muudmoodi kui, et oli sunnitud neile kahele aferistile oma parvel kohta andma. Antud juhul "Kuningl...
(loe edasi)
Loe kõiki (7)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee