Repliik

Alar Nääme | President pole riigikogu käepikendus (7)

Alar Nääme, Keskerakond, 9. mai 2016 17:31
Foto: MARIANNE LOORENTS
Üks ja teine küsib aeg-ajalt retooriliselt: kas me sellist presidenti siis tahtsimegi? Ega muidu ju päritaks, kui vastus poleks ei. Sedamööda, kui õhku ja liivale joonistatakse üha uusi kujutisi ideaalsest eestlasest, hakkab aina selgemaks saama, et joonistajatele meelepärast polegi Eesti pinnal ja seetõttu peaks justkui võimupartei ise sobiva leidma.

Häda on selles, et ideaalse kandidaadi otsinguid alustatakse ikka ja jälle valest otsast – ennekõike sobivusest Reformierakonnale, seejärel nende koalitsioonikaaslastele ja siis veel ehk ühele riigikogus esindatud erakonnale. Kui lähtekohaks võttagi nende 68 hääle kokkusaamine, mis on vajalik presidendi äravalimiseks riigikogus, siis ei tarvitsegi Eesti rahvas saada head presidenti. Rääkimata ideaalsest.

Samal teemal

Kuid meie rahvas kindlasti väärib parimat,  ja seda võiks ta saada riigipead ise valides või siis asendusvariandina vähemalt volitatud valijameeste vahendusel. Rahva selge enamus  – 2003. aastal näiteks 85% küsitletutest –  ja ka varasemad presidendid Meri ja Rüütel on soovinud riigipea otsevalimisi, kuid ükski riigis võimul olnud koalitsioon alates 1992. aastast pole selles küsimuses rahva tahet arvestanud.

2001. aastal ametist lahkudes algatas Lennart Meri põhiseaduse muutmise eelnõu presidendi otsevalimise seadustamiseks, kuid tolleaegne Mart Laari valitsus otsustas seda mitte toetada. See oli reeturlik käik, sest paar kuud varem olid kõik tollase koalitsiooni parteid – Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad, ehk siis praegunegi võimuliit – kinnitanud toetust presidendi otsevalimisele.

Nüüd on Taavi Rõivas kokku traageldanud skeemi, mille järgi olevat riigikogul kohustus valida president. Ei ole! Veel suurem kohustus on seda teha valimiskogul, kes ainuüksi selleks kokku tulebki. Valimiskogu on ka märksa laiema kandepinnaga, sest seal on esindatud kõik omavalitsusedki.

Valimiskoguga on aga märksa raskem manipuleerida, nagu tõestas ka  2001. aasta, kui Arnold Rüütel valiti riigipeaks just valimiskogus. Et seda nimetati paremparteide ringis „tööõnnetuseks“, räägib iseenda eest.

Demokraatlikus riigis ei peaks riigipead määrama kitsas võimuladvik. Meie põhiseaduse järgi on presidendil tasakaalustaja roll riigikogu ja valitsuse kõrval – seega ei saa ta olla valitseva koalitsiooni sõltlane. Kui üldse, siis president sõltugu rahvast, kellele ta põhiseaduse § 81 järgi annab ametisse astudes vande.

Kuid parim variant oleks, kui president saab rahvalt otsemandaadi, nii nagu see oli algselt põhiseaduse arutamisel ja 1992. aasta valimistel. Kuid Arnold Rüütlile tee sulgemiseks piirdus tookord rahvale antud võimalus vaid ühe korraga.

Kuni asi toppab põhiseaduse ja selle muutmise vajaduse taga, võiks rakendada üleminekuvarianti ja rakendada toetushäälte kogumise praktikat: iga presidendiks kandideerida soovija peab leidma teatud hulga toetajaid. See arv võiks olla näiteks 100 000, mis kinnitab piisavat tuntust ja autoriteetsust rahva seas. Alles sellise piirarvu toetusallkirjade olemasolul saaks kandidaadi registreerida.

Kuid ennekõike tuleks meil ükskord otsustada, kas Eesti ikka vajab presidenti koos kõigi nende ootuste ja kohustustega, mis talle on pandud. Kui vastus on ei, tasub see riiklik institutsioon kui sisutu kaotada. Kui vastus on jah, siis rääkigu valimistel rahvaski kaasa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee