Kommentaar

Aimar Altosaar | Riigi kinnisvara ja biorobotid (1)

Aimar Altosaar, MTÜ Kuldliiga algatus, Vabaerakonna juhatuse liige, 6. mai 2016, 17:20
Oleme loonud toreda riigi, kus peaaegu kõik on juba väga hästi. Ainult paar probleemi on jäänud: rahvast on liiga palju, kinnisvara pole kõigi standardite kohaselt hooldatud ning seda on riigi käes veel liiga vähe.

AS Riigi Kinnisvara juhil on täiesti õigus umbusaldada üle 45-aastaseid inimesi, sest nagu tema käsutuses olev teadus ütleb, hakkab inimeste õppimisvõime kahanema juba peale 25. eluaastat, mis tähendab, et 45. eluaastaks on see võime kahanenud määral, et koristajatöögi käib sellistele vanakestele üle jõu. Paljudest teistest ametitest rääkimata, millest ongi juba personalivahendusfirmad ammu aru saanud, sest otsingumootoridki välistavad enamiku ametite puhul sellisesse kõrgesse vanusesse jõudnute dokumentide edasipääsu töökohakonkurssidel. Õige kah, sest isegi kui vanade elulood jõuavad CV-vahendajate hooletuse tõttu mõne tööandja lauale, siis vestluvoorudesse rumalaid ja krimpsus vanainimesi nagunii ei kutsuta!

Peaasi, et oleks 25-45aastane

Küsimus ei ole ühe riigiettevõtte juhi arrogantses väljaütlemises, mis võib olla isegi illustreerivaks materjaliks tema enda väitele teatud vanuses inimeste õppimisvõime kohta. Tegelikult on härra Somelar osutunud lapsesuuks, kes ütles välja paljude tippjuhtide suhtumise vanematesse töötajatesse ja inimestesse üldse.

Meie tööturg on väga kitsastesse raamidesse surutud, sest tegelikult ei ole ka alla 25-aastastel kerge töökohti leida, sest neid peetakse liiga kogenematuteks, lasteemad pole aga oodatud, sest lapsed vajavad liiga palju hoolt. Personalivaliku tegijate jaoks tunduvad kahtlased kõik needki inimesed, kes erinevad liiga palju valiku tegijate endi sotsiaal-demograafilistest, vanuselistest, kultuurilistest, rassilistest näitajatest ja soolistest eelistustest. Sõltub muidugi ka palgast ja vastutusest – tähtsatele ametikohtadele oodatakse võimalikult sarnaseid, eelistatult iseenda kloone, kes võiksid olla vaid natuke rumalamad ja isetumad, kuid lihtsamatele töödele võib muidugi tuua alamat sorti inimloomi. Peaasi, et nad jääksid 25-45 eluaasta vahele.

Üle 45-aastastega on tegelikult juba tööturul küllalt resoluutselt käitutud, midagi juhtima või kedagi nõustama vanakesi naljalt ei lubata. Koristajaks siiani veel lubati, kuid tänu Urmas Somelari teadusele ka seda viga enam ei tehta. Supermarketite kärulükkajate, uksehoidjate, piletikontrolöride või ka hernehirmutistena võib neid ju kasutada. Peaasi, et mingit tehnilist riista või – hoidku jumal! – mõnda arvutit nende ligi ei lasta, sest infotehnoloogia käib mandunud vaimsete võimetega olevustele kindlasti üle jõu!

Tööotsijatele on aga soovitus: oma tegelikku vanust, haridust, töökogemust ja võimaluse korral ka sugu tuleb CVdes ja taotlustes-avaldustes igal juhul varjata, sest teie isikuomadused, elu- ja töökogemused, huvid ja sotsiaalsed oskused tööandjaid ei huvita. Teil on vaja vaid teada, millist ametikohta täita soovitakse, ning siis luuletage aga rahulikult kokku oma alternatiivne CV, kus on „õige“ vanus, haridus, keelte- ja arvuti kasutamise oskus, võimalikult palju koolitusi ja ingliskeelseid diplomeid ja sertifikaate ning vestlusele kutsumine on garanteeritud. Seal juba sõltub kõik edasi teie bravuurist ja näitlejameisterlikkusest, kuid igal juhul on töökoha saamine palju tõenäolisem, kui CVs oma igavat ja mõttetut elu kirjeldades. 

Mõttetud ideaalinimese otsingud

Mida noorem ja väiksema elu- ja töökogemusega on tööandja ja tippjuht, seda suurema tõenäosusega otsib ta pakutavasse ametisse mingit ideaalse omadustekomplektiga isikut, kelle kõik tunnused vastavad kujuteldava maatriksi kõigile nõuetele.  Ei arvestata üldse, et enamik pakutavaid töökohti on tegelikullt sellised, millega võib iga motiveeritud ja haritud inimene väga hästi hakkama saada. Sellised vanusega arenevad omadused nagu sotsiaalne kompetents, keskendumisvõime, sotsiaalse kapitali loomise ja hoidmise oskused ei paku huvi.

Suurte riigifirmade juhid, kes on tegelikult ju vaid kõigi maksumaksjate palgalised, võtavad endale väga kergesti suure juhi ja õpetaja rolli, käitudes põhimõtte järgi, et „andis jumal ameti, annab ka mõistuse“. Kuid veel hullem – töötades avalikus sektoris  kõrgel ja nähtaval kohal, võib mõnele juhile tunduda, et kõik see tema hallata antud riigi vara oleks nagu tema oma ning mitte ainult elutu inventar vaid ka elus inventar – inimesed. Sortides riigi esindajana inimesi vanuse alusel nagu kariloomi kõlblikeks ja kõlbmatuteks, pugedes seejuures teaduse selja taha, ilmselt üldse aru saamata, mida on tegelikult uuritud ning milliseid järeldusi saab uurimistulemustest tegelikult teha, seatakse kahtluse alla nii õigusriik kui ka inimlikud väärtused.

Kuigi härra Somelar on oma ütluste pärast juba vabandanud, ei tee see olematuks tõsiasja, et inimeste sortimine ja kergekäeline üle parda heitmine iseloomustab Eesti tööturgu ka ilma Somelari väljaütlemiseta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee