Seisukoht

Venemaa agressiivsuse taandamine huligaansuseks (7)

Marko Mihkelson, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees (IRL), 5. mai 2016 16:40
Foto: ARNO SAAR
Igapäevased ärevad uudised panevad meid kõiki ikka ja jälle küsima – kui kindel on Eesti julgeolek.

Aeg on tõesti keeruline ja sündmused kohati ettearvamatud. Venemaa ja lääneriikide suhetes pole positiivset trendi märgata. Samas on meile väga oluline, et pingete maandamiseks on liitlased suurendamas oma kohalolekut Balti riikides. See on kindel vihje Eesti julgeoleku tugevnemise suunas.

Kriitikud võiksid selle peale muidugi kohe küsida, et kas liitlaste saabumine ei halvenda mitte meie suhteid Venemaaga. Et äkki pinged maanduksid hoopis siis, kui liitlased ei tuleks.

Sellises mõtteviisis peitub väga ohtlik valearvestus. 1939. aastal lootis toonane Eesti juhtkond, et kui neutraalse riigina agressiivset naabrit mitte ärritada ning korraldada muuhulgas oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine Estonias, siis on Eesti julgeolek paremini tagatud. Me teame, kui traagilised olid järgnevad aastad.

Praeguseks on meie valik juba ammu tehtud. Iseseisvuse tagasivõitmise järel otsustas Mart Laari esimene isamaaline valitsus, et Eesti julgeoleku huvides on meie kiire ja kõigekülgne lõimumine läänemaailmaga. Hilisem liitumine Euroopa Liidu ja NATOga oli selle poliitilise valiku loogiline tulemus. Nii tõmbasime väga selge joone alla meie kunagisele sunniviisilisele kuulumisele Vene impeeriumi koosseisu.

Aga tänapäeval

Venemaa seevastu on eriti viimase kümnendiga naasnud üha jõulisemalt oma traditsioonilise ekspansionistliku poliitika juurde, mida iseloomustab sisuliselt külma sõja jätkamine läänemaailma vastu. Selle üks vahend on NATO ühtsuse lõhkumine ning võimalusel kollektiivkaitse toimimise testimine.

Balti riigid ja laiemalt Läänemere regioon on kujunenud objektiivsetel põhjustel Venemaa ja lääneriikide pingeliste suhete kokkupõrkealaks. Mitte sellepärast, et meie oleksime midagi valesti teinud. Kuigi Venemaa välisminister Lavrov arvab küüniliselt, et me polevat küüditamiste ja tapmiste eest piisavalt tänulikud. Tõsi, tema rääkis meie „vabalt ja kaotusteta minnalaskmisest”.

Eesti huvides on mõistagi heanaaberlikud suhted Venemaaga. Seda on taotletud Tartu rahust saadik. Aga selleks on vaja mõlemapoolset tahet. Venemaa on kahjuks lootnud oma jõule, mitte õigusele. Rahvusvaheline õigus ja kokkulepitud reeglid on Eesti-sugusele väikeriigile alati julge olemise nurgakivi.

Tulevikus

Seepärast on erakordselt oluline, et juba lähematel kuudel kasvab liitlaste kohalolek Eestis ja teistes Balti riikides viisil, mis taandaks Venemaa agressiivsuse huligaansuseks.

Venemaa peab mõistma, et Narva jõgi on NATO piir ja see loeb ning peab. Konflikt meiega tähendaks konflikti kogu NATOga. Seepärast ongi heidutuse tugevdamine pingete maandamise loomulik osa. Praegu meid oht ei varitse, kuid dialoogi jätkamiseks tuleb näidata, et oleme valmis vastama avantüürile hävitava jõuga.

Läinud nädalal otsustas valitsus eraldada riigieelarve strateegia kaudu 22 miljonit lisaeurot liitlasvägede vastuvõtuvõimekuse tagamiseks. Eeskätt puudutab see taristusse tehtavaid investeeringuid. See on suur summa, kuid hädavajalik, et tagada meie julgeolek ja kindlam homne päev. Ja mis oluline, et see ei tule meie iseseisva kaitsevõime arendamise arvelt.

Samal teemal

08.05.2016
Lavrov: Venemaa ei ründa kunagi NATO riiki