Kommentaar

Inga Raitar | Ettevõtjast erimärgistatud lüpsilehmaks (55)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 3. mai 2016, 18:21
Ajaloost on teada, et ühes teatud ühiskonnas märgistati üks teatud rahvus kollaste kuusnurkadega. Aastal 2016 tahab Eesti valitsus märgistada ettevõtjad kleepsudega. Kas autokleepsutamisele järgneb ettevõtjate eraldamine ühiskonnast?

Asjal on praktiline pool ja populistlik pool. Praktilisest poolest ma saan aru küll, riigieelarvesse on raha vaja. Rõivas peab lendama, riigikogu peab kulusid hüvitama, president ärmatama, riigiettevõtted kõrbetesse investeerima ja sõjamehed laskeharjutustel saja tuhande euroseid aupauke tegema. Ettevõtja peaks seda ju mõistma, sügavalt sisse hingama, vait olema ja edasi lüpsma.

Populistlik pool lonkab aga kahte jalga. Ebaõiglus seisneb selles, et eraomandis oleva auto ja selle kasutuskulude eest on makstud käibemaks ning see on ostetud tööjõumaksude võrra vähendatud sissetuleku eest. Ettevõtluses kasutatav auto aga mitte. Ja just siin peituvadki võrdõiguslikuks muutmise printsiibis vigased mõttekäigud.

Ettevõtja töötajad maksavad oma palgast riigile makse. Need nn töötaja maksud ei tule kusagilt mujalt kui talle tööd andva ettevõtja taskust. Ka riigiametnike palkade maksud tulevad ettevõtjalt nagu ka – üllatus, üllatus – nende palgad. Ettevõtja peab veel tasuma arved koostööpartneritele, maksma materjalide, sisseostetavate teenuste, ühesõnaga kogu väärtust loova tootmisprotsessi eest. Igalt liigutuselt laekuvad riigikassasse maksud.

Alles siis, kui sellest kõigest hakkab pisutki üle jääma – ja ettevõtet alustades ei tea sa kunagi, millal see hetk kätte jõuab –, saab ettevõtja maksta ka endale midagi. Näiteks palka. Ettevõtja ei taha teha tööd selleks, et ta peaks kogu oma tulemi kellelegi ära maksma. Öelge palun, milline on sellisel juhul ettevõtja motivatsioon üldse ettevõtlusega alustada ja teha pingelist tööd ja oma ettevõtet edasi arendada, kui ta teab, et on riigi silmis vaid “erimärgistusega” lüpsilehm?

Ohtlik 7%

Lugesin värskest uuringust, et Eesti inimestest on motiveeritud oma tööd tegema 7%. Mõelge hetk – 93% inimestest teeb oma tööd pühendumiseta, ainult seepärast, et selle eest makstakse palka. Motiveeritud inimesed on pühendunud, kirglikud, loovad uusi väärtusi.

Kuid rahaga pikalt ei motiveeri. Mis tekitab inimestes motivatsiooni? Isiklik areng, vabadus otsustada, vajalikkuse tunne, eneseteostusvõimalus, soov olemasolevat paremaks muuta, põnev töö jms. Seega peaks kõige motiveeritumad töötajad olema oma ettevõtet üles ehitavad ettevõtjad. Muide, ettevõtjaid on meil ca 5% inimestest.

Need 5–7% on riigile kasulikud, sest nad suudavad luua uusi tulutoovaid ettevõtteid, atraktiivseid tooteid, uusi võimalikke maksuallikaid. Need inimesed eristuvad aga selle poolest, et ükski neist pole standardne. Seega ei allu nad eriti hästi massimanipulatsioonidele.

Loovat inimest on raske hirmutada, sest ta teab, et tema elu sõltub ennekõike temast endast ja ta on suuteline alati talle vajalikku looma. Seega ei saa neid muul moel kontrollile allutada kui “erimärgistades”. Sa pole miski sõltumatu omandi looja ja kasutaja!

Valikuline diskrimineerimine

Käisin Tallinna käsitöölaadal, kus oli koos kolme korruse jagu loovaid väikeettevõtjaid. Igaüks püüdmas millegagi meie turuvalikut rikastada ja oma perele elamisraha teenimas. Paljud neist “toetavad” oma alustavat väikeettevõtlust, käies ka palgatööl, et oleks millestki elada ja saaks arstil käia. Päeval käivad tööl ja õhtul-öösel edendavad eraettevõtlust, et riigile makse maksta.

Kujutame nüüd ette, et üks neist toredatest ettevõtjatest, kes elab näiteks Kapa-Kohilas, on kolm päeva pere juurest ära olnud, kokkuhoidlikult sõbranna pool ööbinud, ja sõidab lõpuks pärast intensiivset kauplemist koju, kus teab, et kolmel lapsel on kõht tühi. Ta peatab oma erimärgistusega auto Lasnamäe hüpermarketi ees, sest tema kodualevis sellist poodi pole. No et osta lastele ka midagi erilisemat. Kujutame ette neid pilke, mis tema erimärgiga autot saadavad. Andku jumal, kui pooditulijate seas juhtub olema veel mõni usin ametnik – kasutad siin oma firma vara isiklikuks otstarbeks ja riik ei saa mitte midagi!

Praegu on väga moes rääkida vastandumisest rasside või kultuuride pinnal kui millestki taunimisväärsest ja mitteeuroopalikust. Ometi tundub vastandumine elatusallika valiku pinnal olevat tore ja euroopalik. Et kui valin palgatöö, on see riigi silmis tore ja hallatav, kui olen ettevõtja, vajan erikontrolli, erimärgistamist ja muid eraldamisi.

Hägusad piirid

Sõiduautosid ei saa maksustada mitte kunagi õiglaselt, sest enamikus ettevõtlusvaldkondades pole võimalik tõmmata piiri isikliku kasutuse ja nn tööalase kasutuse vahele. Ettevõtja on oma ettevõtte eest vastutav 24/7. Tema ei lähe kell viis koju rahulikku eraellu. Kohtumine kohvikus, peatumine lillepoe ees, isegi spordisaalis käimine, et oma töises pinges vastu pidada, on temal ettevõtlusega seotud tegevused. Need, kes pole kunagi pingutanud millegi loomise nimel, ei mõista seda. Seetõttu nad hoopis märgistavad.

“Mitte midagi ei juhtu, kui vabastada sõiduautode kasutamine igasugusest maksustamisest, nagu seda on nutitelefonide kasutamine. Või õigemini juhtub küll. Nimelt väheneb ettevõtjate maksukoormus ja nii ettevõtete kui ka riigi halduskoormus. Nii suureneb nii Eesti era- kui ka valitsussektori konkurentsivõime,” kirjutas Tõnis Palts, kes olnud nii tipp-poliitik kui ka tippettevõtja.

Mis on lõppkokkuvõttes riigile kasulikum – kas see, et inimesed suudavad end ise elatada ja toita või nad lähevad mujale paremat elu otsima, sest ei tule toime  maksukoormuse ja sellele lisanduva riikliku vastandamisega?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee