Kooli ABC | Sisuturundus

Eksamite aeg on käes: kuidas oma lapsi sel ajal toetada? 

Liina Metsküla, 23. mai 2016 09:32
Foto: Vida Press
"Sõna „eksam“ on mõne õpilase jaoks nagu härjale punane rätik. Kui seda kasutatakse sügisest alates koolis ja kodus, siis tekitatakse sellega teadlikult pinget. Õpilane teab isegi, et tal tuleb kooli lõpetamiseks eksamid sooritada – seda pole vaja pidevalt korrata,“ ütleb õpetaja ja psühholoog Maie Kotka igal kevadel uuesti algava eksamipoleemika kohta.

Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi õpetaja ja psühholoogi Maie Kotka sõnul on eksam üks uutest olukordadest, millega tuleb organismil kohaneda. „Isiksuseomadustest oleneb, kas seda tajutakse ohuna ehk hirmuna läbikukkumise ees, kaotusena ehk tulevikuplaanid jäävad realiseerimata või võimalusena näidata, milleks võimeline olen. Emotsionaalselt ebastabiilsemad ja neurootilisemad õpilased kalduvad ette muretsema, tunnevad rohkem ärevust ja hirmu, tekib negatiivne uskumus „niikuinii ma ei oska“,“ räägib ta.

Samal teemal

Kõrgkoolidesse sissesaamisel on olulised riigieksamite tulemused, kuigi päris mitmetel erialadel on mindud üle sisseastumiseksamitele. „Minu arvates võtab viimane õpilastel kooli lõpetamise pinget vähemaks, sest riigieksamid on sel juhul olulised kooli lõpetamiseks, mitte ei määra, kas noor inimene saab valitud erialale õppima või mitte,“ leiab Kotka. Kuna jätkuvalt koostatakse eksamitulemuste põhjal koolide pingeridasid, siis on kevad siiski stressirohke aeg nii õpilastele kui õpetajatele. „Pingeread võiks üldse ära kaotada. Õpetatakse ja õpitakse niikuinii, milleks veel kunstlikult pinget tekitada,“ teatab Maie Kotka kindlalt.

Keskendu positiivsele, mitte negatiivsele

Maie Kotka nendib, et mõnel õpilasel avalduvad stressialged juba sügisel, kuid rohkem on seda märgata jaanuarist, kui algab viimane poolaasta.

„Aeg-ajalt on tulnud ette olukordi, kus noortel tekivad unehäired ja nad unustavad söömise. Siin aitab pidev psühholoogi külastamine,“ sõnab Kotka.

Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi medõe Juta Kauri sõnul satutakse tihti tema juurde, kui taolised probleemid hakkavad tekkima. „Ma ei ütleks, et minu juurde nüüd väga palju tullakse, sest enne minnakse koolipsühholoogi kabinetti. Medõe juurde tulekuks on sagedasemad probleemid peavalu ja väsimus,“ sõnab Kaur. Sellise mure puhul pole aga esimene asi lapsele rohtu anda ja ta siis ära saata. Hoopis vestlema peab.

„Alustada tuleb sellest, kuidas on päev kulgenud, kas õpilane on normaalselt maganud ja korralikult toitunud. Kas ta eelmisel päeval sai üldse õigel ajal koju? Sellega ei lähe väga kiiresti – õpilane peab ennast avama ning peame jõudma ühele ja samale tasandile. Teinekord ta ei taha ta rääkida või tuleb hoopis pisar silma,“ jutustab Kaur. Kui asjad on läbi arutatud, võib rohtu anda. Tegelikult, tunnistab Kaur, et siis tihtipeale enam ei vajatagi ravimit.

Ka Maie Kotka nendib, et oluline on aidata noorel märgata seda, millega ta toime tuleb ja kuidas pingelistest olukordadest võitjana välja tulla. „Tähtis on keskenduda sellele, mis on positiivne, mitte negatiivne,“ lisab ta.

Kodune surve peaks olema väike

„Lapsevanema toetust ei väljenda see, kui ta pidevalt küsib, kas lapsel on õpitud, kui kaugele ta on juba jõudnud, kas see ja see on juba läbi vaadatud, ikka veel ei ole sa õppima hakanud. Mida suurem on kodune surve, seda negatiivsemalt mõjub see lapse psüühikale. Selle asemel võiks küsida, kuidas vanem saaks abiks olla, mida laps kõige enam temalt soovib. Oluline on rahulik õhkkond. Tuleb jälgida, et laps korralikult sööks ja magaks,“ räägib Kotka.

Kaur toob aga välja, et on märganud tendentsi, et lapsevanematel pole lapse jaoks kuigi palju aega – tihti ollakse pikki päevi tööl või siis töötatakse hoopis välismaal.

„Nii palju, kui ma kuulen, siis tihti on nii, et ema ei tule koos lapsega üles. Olen ise ka ema ja tean, kui oluline on lastele toit ja jook valmistada enne kooli minekut. Seda tihtipeale ei ole ja laps peab ise süüa tegema. Ise tegemine on nagu ta on – vahel teeb ja vahel mitte,“ jutustab Kaur. Samamoodi on õhtupoolikul, kui ta koju läheb. "Paljudel lastel pole kodus kedagi, kes neid vastu võtaks, toidu valmis teeks ja aitaks. Kui õpilasel on õhtul veel trenn ka, siis lähevad need päevad nii pikaks ja söömine jääb unarusse. Noor eelistab aega veeta arvutis ja kui ta üldse õppima hakkab, istub ta ju tõesti poole ööni üleval. Kõik need asjad mõjutavad järgmist päeva,“ nendib ta.

Õpetaja peab aga eksami eel õpilasega arenguvestlusi. „Õpetaja tunneb oma õpilasi kõige paremini. Tema oskab sisendada eneseusku neile, kel see kipub ära kaduma, ja innustada rohkem pingutama neid, kes on nii-öelda loorberitele puhkama jäänud. Ka siin on tähtis positiivne sõnum, et te saate hakkama,“ sõnab Kotka. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee