HÄDAVAJALIK PARKIMISKOHT: Villu Urban rõhutab, et invaparkimiskohad on mõeldud ikkagi selleks, et puudega inimene saaks parkida võimalikult sissekäigu lähedal ja et ta saaks tavapärasest laiemal parkimiskohal raskusteta autosse ja sealt välja. See pole mugavus, see on hädavajalik.Foto: Arno Saar
Katrin Helend-Aaviku 27. aprill 2016 06:00
Liikumispuudega inimesed on hädas nendega, kes pargivad invakohale ilma tungiva vajaduseta.

Liikumispuudega inimesed on hädas nendega, kes pargivad invakohale ilma tungiva vajaduseta.

"Meie jaoks on hädavajalik parkida invakohale," ütleb ratastooli kasutav Villu. Ta tunnistab, et liikumispuudega inimestele teeb suurt meelehärmi, kui invaparkimiskohtadel hoiavad oma autot need, kel pole selleks otsest vajadust. Aga terasid sõkaldest eristada on paraku keeruline. Ja kes saaks seda teha?

"Ma võin siia parkida! Mul on invaparkimiskaart olemas!" on soliidses eas ja hästiriietatud vene daam silmanähtavalt pahane, kui Õhtulehe ajakirjanik, fotograaf ja Tallinna liikumispuuetega inimeste ühingu juhatuse esimees Villu Urban tema käest sõbralikult uurivad, kas ta on teadlik, et parkis praegu oma auto invakohale.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad