Kommentaar

Maksumaksjate liit | Firmaautode maksureform või kättemaksuseadus? (11)

Martin Huberg, Eesti maksumaksjate liidu vanemjurist, 26. aprill 2016, 16:33
Uue superministeeriumi kujuteldava torni finantskorruse kõrgustest laskus maksumaksjateni uue ukaasi plaan – tööandja kasutuses olevate sõiduautode maksustamist pidi tabama enneolematu reform, mis paiskab põrmu senise ebaõigluse ning lubab igal maksumaksjal maksta maksu võrdselt palju. Minister kinnitas, et asjaosalistele on taevaseid plaane tutvustatud ning auditooriumist olla kostnud heakskiitev mõmin.

Astume taas sama reha otsa

Samal teemal

Erisoodustus on oma sisult loonuspalk ehk mitterahaline hüve, mida töötaja töösuhte tõttu tööandjalt saab. Mis iganes töösuhtega seoses saadud hüve tuleb aga maksustada samamoodi nagu see oleks välja makstud palgana. Ehk siis, kui kasutad tööautot erasõiduks, siis tuleks seda vaadelda nii, nagu tööandja oleks sulle maksnud palka ja palgalt tööjõumaksud ning sa oleksid saadud netopalgast ise auto kasutamise eest maksnud. Nii võrdsustades tagatakse, et tööandja ei maksaks palka varjatult hüvede kaudu, sest maksukohustus on mõlemal juhul võrreldav ja eelis puudub.

Ministeeriumi ettepanek rahandusministri sõnade kohaselt „lihtsustab sõiduautode eratarbeks kasutamise maksustamist ja viib miinimumini ettevõtjatele siiani kehtinud bürokraatia. Sõiduautode puhul, mida kasutatakse üheaegselt nii ettevõtluses kui ka eraotstarbel, loobutakse sõidupäevikute abil arvestuse pidamisest.“

Las ma sõnastan ümber: kui tööandja autoga tehakse kasvõi üks erasõit kuus, siis ongi kogu kuu maksimumsummas erisoodustust nauditud. Sisuliselt antakse töötajale nt 1 euro, kuid makse tuleb maksta nii, nagu ta oleks saanud 256 eurot. Kuid see ei ole veel kõik, sest meid päästetakse kurjast sõidupäevikust! Hurraa!

Kusjuures ministri juttu ei sega põrmugi see, mida me ministeeriumile ka eelmise suurepärase „autoreformi“ ajal sarnase kava osas korduvalt meenutasime: selline olukord, kus sõltumata hüve tegelikust väärtusest on maksukohustus alati ühteviisi toredalt suur, on põhiseadusega vastuolus. 2002. aastal selgitas toonane õiguskantsler riigikogu ees analoogset olukorda kommenteerides, et tolleaegne määrus oli põhiseadusega vastuolus, kuivõrd kehtestas sisuliselt iseseisva objektiga uue maksu ning teiseks tuleks lisaks lihtsustusnormile (st norm, mis ei arvesta tegelikke, vaid hinnangulisi kulutusi) võimaldada ka tegelikest kuludest või hüvedest lähtumist.

Tookord tegi riik sellest omad järeldused ja viis sisse kaks valikut: kas maksta makse vastavalt läbitud kilomeetritele või kindla summa pealt, praegu 256 eurot kuus. Ja sellest hoolimata tahab ministeerium nui neljaks astuda sama reha otsa! Mitte keegi ei ole sellega nõus, et nende mõned kilomeetrid maksimummääras maksustatakse.

Õigluse poole püüeldes

Ministeeriumi sõnul asendatakse kehtiv erisoodustuse fikseeritud piirmäär auto võimsusest sõltuva arvestusega ning määratakse kilovati hinnaks 1,96 eurot. Seega kujuneb erisoodustuse maksukohustuseks 1,3 eurot ühe kilovati kohta kuus.

Tuletagem jällegi meelde, et erisoodustus on loonuspalk. Seega, kui ma sõidan Range Roveri kõige uuema mudeliga, siis see ei ole teps mitte võrreldav sama võimsa Škoda kasutamisega. Toon näite. Seat Leon Cupra kõige võimsamal versioonil on mootori võimsus 206kw (280hj), nullist sajani kiirendab see 5,8 sekundiga ning selle hind on baasvarustuses 25 990 eurot. BMW 730Ld xDrive sedaanil on võimsust 195kw (265hj), nullist sajani kiirendab see 5,8 sekundiga ning hind on baasvarustuses 99 900 €. Hinna erinevus on seega peaaegu neljakordne. Kuid ühel juhul on tegemist kiire pereautoga, teisel juhul luksusautoga.

Kuidas need kilovatid asjasse puutuvad? Ega ei puutugi. Järelikult on kilovatist erisoodustuse hinna ehk loonuspalga suuruse kindlaksmääramisel sama palju abi nagu auto värvist lähtumisel. Õigupoolest me ju võiksimegi maksustada värvigamma järgi – näiteks roosa ja roheline eriti kallilt, sest see riivab silma. Selliseid meelevaldseid seoseid leiaks palju.

Pakutav süsteem aga soosiks ilmselgelt vaatama juba kallimate sõidukite poole.

Vaikselt on pakutud ka võimalust siduda erisoodustuse hind CO2 emissiooniga või kombineerida seda mõne muu näitajaga. Kuid jällegi – kas leidub kedagi, kes teab kedagi, kes siiralt usuks, et saastavam või vähem saastavam auto näitaks tulu- ja sotsiaalmaksu tarbeks sisuliselt inimese palga suurust? Kuidas see on seotud loonuspalgaga ehk siis erisoodustusega? Tunnete kedagi, kellele oleks palka makstud saastekvootides?

Kui soovitakse kehtestada eraldi automaks – palun, uurige kilovatte, süsihappegaasi, korrosioonikindlust või silmailu. Kusjuures viimane oleks vägagi adekvaatne näitaja, kui soovitaks tänavapilti ilusamaks kujundada, sest vanemad SsangYongid panevad ikka appi karjuma küll.

Seega, kui me räägime ikkagi tööandja autodest erisoodustuse kontekstis, siis jäägem ikka adekvaatse seose juurde – eesmärk on määratleda ja maksustada eratarbimise maht ja maksumus. Selles mõttes oli vanemate autode puhul koefitsient õige lähenemine, kuna võimaldas arvestada seda, et enamasti on sellised autod ka odavamad ja loonuspalga väärtus võib tõesti olla ka väiksem. See on üks lahendus ja see on kilomeetri hinna erinevuse kaudu kasutusel tegelikult ka praegu.

Ja sind kutsume me tolaks

Järgmine geniaalne samm, mis on orwellilikult kaval, puudutab stigmatiseerimist, sildistamist häbimärgiga (täielikult ettevõtluses kasutatavad sõiduautod tuleks ettepaneku kohaselt edaspidi märgistada vastava kleebisega – toim). Asja eesmärk on ju see, et kõik näevad, et mingi autopede teeb erasõitu tööandja autoga. Teeks õige pildi ja riputaks meediasse kõigile vaatamiseks? Selline pealekaebamine on eestlastel kangesti veres. Ikkagi soomlaste sugulased – neil on tulud ka avalikud ja peale deklaratsioonide avalikustamist on ju tore vaadata, kas minu arvates jaksab naaber oma palgast ikka uut grilli osta või on ta tegelenud maksupettusega? Niikuinii mingi Panama-mees, öördaks õige?

Lõpuks jõuame me sinna, et ka need, kel on tõesti töösõitu teha vaja, teevad selle isikliku autoga ja lasevad tööandjal hüvitada. Lihtsalt, et mõnitamist ei talu enamasti vabatahtlikult keegi või vastupidi – kuna kontrollida niikuinii ei jõuta, siis las kituvad.

Ja kes selle kleepsu olemasolu kontrollib? Politsei? Peab auto kinni ja küsib, kas see on 100% tööauto või eraauto? Ja siis annab kohapeal peksa või saadab andmed maksuametisse? Mul on hea meel: isegi Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor avaldas arvamust, et kleepsutamise mõte jääb talle siiralt arusaamatuks.

Leiutage midagi targemat

Kuidagi väga valikuline on see ebamugavus. See äratab kahtlusi, et kõige taga on siiski mingi muu soov. Järsku loodetakse, et inimesed hakkavad suuremas osas maksma erisoodustust ja siis saab ministeerium pasundada, et „me ju ütlesime, et tööandja autosid kasutatakse vähemalt pooles ulatuses eratarbimises!“. Mingid kõrvad selle maski tagant ikka kumavad, midagi teha ei ole.

Ja lõpuks on selle lihtsustamise käigus elu muudetud nii lihtsaks ja alandavaks, et ainult loll ei ütle, et auto on 100% tööauto, peetakse päevikut ja ministeerim nutab, et eestlased on ikka vastik autorahvas. Kuid rahvas muudkui kirjutab päevikuid, sest kirjaoskus on tasemel – endine rahandusminister juhib ju haridust ja puha. Ja ka käibemaksu saadakse järjest vähem, sest erasõite ei ole ja käibemaksu mahaarvamise piirang ka ei rakendu.

Erisoodustust deklareeriti ja maksustati varem päris hästi. Kui erisoodustuse maksimumhind oli veel 2000 krooni (128 eurot), siis ei viitsitud päevikut pidada ja paljud tegidki erasõite rohkem ning maksud maksti ära, sest summa oli mõistlik. Tõsi, paljudel ajas hinge täis, et luksusautolt maksti sama palju nagu Žiguli pealt, kuid raha laekus. Võinuks ju auto hinda näiteks arvesse võtta, kuid see ei sobinud.

See, et kilovatti on lihtsam kontrollida kui auto hinda, ei ole ju tegelikult päris õige. Iga kontrollimine on maksumenetlus ja kui maksuametnik kilovati järgi tuvastab mingi maksusumma, siis peab ta niikuinii pöörduma maksumaksja poole, et tuvastada, kas erisoodustus siiski on tehtud või mitte. Ei ole just keeruline selle käigus ostudokumente küsida. Aga väita, et kilovatt on tugevas korrelatsioonis hinnaga, on ikka üks paraja kusesaju nõidumine – heal juhul on välk kollane, kuid vihm jääb vihmaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee