Kommentaar

Jüri Saar | Mida ootame presidendilt? (16)

Jüri Saar, kriminoloogia professor, Vabaerakond, 25. aprill 2016 16:41
Teravmeelse tähelepaneku järgi pidid Venemaa valitsejad vähemalt Nikolaist alates vahelduma juuksekasvu järgi. Tugeva juuksekasvuga valitsejale on alati järgnenud kiilaspäisusele kalduv ja vastupidi. Nikolai II–Lenin–Stalin–Hruštšov–Brežnev–Gorbatšov–Jeltsin–Putin–Medvedev–Putin on rida, mis osundab sellele, et Venemaa järgmine president saab olema tugeva juuksekasvuga. Elame, näeme.

Vildakas valimisseadus

Kas ka meil mõne sarnase seaduspärasuse saaks välja joonistada, pole kuulda olnud, kuid ennustamine käib täie hooga. Praeguse Eesti jaoks on tõusnud esiplaanile hamletlik valik: kas järgmise riigipea „teeb“ riigikogu või valimiskogu. Ja millise erakonna pakutud variant on parim. Tegelikult oleks mage, kui valdavaks arutelu teemaks kujunebki taktikaline kalkuleerimine konkreetsete persoonide või nende mõne parameetri üle. Seda soodustab vildakas presidendi valimise seadus, sest meedia hammaste vahel olek ja „pulmavanemaks käimine“ kisub lõpptulemusena paratamatult alla kõigi aktiivsete kandidaatide eduvõimalused. Ja loob võimalusi viimasel hetkel pildile ilmuvale mustale hobusele.

Erakondade püüded leppida kokku enne ametlike protseduuride algust kandidaadi kandidaatide osas ei pruugi lõppeda edukalt. Eriti, kui selleks proovitakse luua mingit sorti formaalne lepituskogu, kus kõik enda valiku eest võitlevad. Väga suure tõenäosusega lahkuvad läbirääkimistelt need, kellele allesjäänud kandidaatide hulgas sobivaid enam ei leidu ja enne tegelikke valimisi tuleb lihtsameelsetel olla taas eimillegi ees. Nii ähvardab ponnistuste reaalseks väljundiks kujuneda vaid see, et kahjustada saab heade inimeste maine ja enesehinnang.

Edukaks kokkuleppeks peavad riigikogu saadikud endalt esmalt küsima, mida presidendilt kui riigipealt üldse oodatakse. Presidendi roll riigielu korraldamises on jäänud seadustes täpsemalt lahti kirjutamata. Kuidagi elab selle institutsiooni õiguslikus loogikas edasi arusaam jumalikust valitsejast, kes saab kusagilt lihtsurelikele kättesaamatuid sõnumeid. Küll ta siis ise teab, mida vaja teha, kuid samas peaks ta jääma üheks meie hulgast, mitte olema kõrgelt kantslist ulakate laste noomija. Vastuoluliste soovide tulem on, et iga valitu sisustab oma tegemised vastavalt ambitsioonidele ja võimetele. Kolm viimast presidenti on varieeruvaid võimalusi ilmekalt demonstreerinud ja võtnud sealt kõik omal viisil maksimumi.

Ilma kahtluseta on presidendil oluline välispoliitiline roll ja senised uue aja presidendid on seda täitnud väärikalt. Eesti vajab praegu lääne liitlasi mitte vähem kui 1990. aastatel. Rahvusvahelised arengud on teinud meie tuleviku ilma mõjukate sõprade toetuseta väga pilviseks. Seda mitte märgata võib ainult poliitiliselt naiivne või silmakirjalik inimene. Rahvusvahelises julgeolekuolukorras puuduvad meil sisuliselt võimalused kõrvalejäämiseks ja poole valimata jätmiseks.

Mõned poliitilised kavalpead proovivad aga taaskord lõigata profiiti oma liinist, kaheldes Euroopa ja üldse läänemaailma integratsiooni tugevuse ja süvenemise vajalikkuses. Veelgi vastutustundetum on seada küsimuse alla Eesti omaaegse valiku õigsus. Läänemaised reeglid eeldavad lepingutega võetud kohustuste täitmist, mitte lõpmatuseni jätkuvat rehepapilikku tingimist paremate kokkulepete saamiseks.

Lõpp stagnatsioonile

 

Samas ei maksa ka ülearu kaalukatena võtta argumente, et kedagi kandidaadi kandidaatidest teatakse välismaal rohkem kui teist. Et ainult mõni isik oskab Eestile tuua eriliselt suurt välispoliitlist kasu. Siin kajab vastu alateadlik alaväärsus ja hirm, et kas meie riigipead võetakse seal ikka piisavalt tõsiselt, salongikõlbulikuna. Pole vaja muretseda, küll võetakse. Pealegi on Eesti saanud piisavalt küpseks, et osaleda Euroopa Liidu täieõigusliku liikmena organisatsiooni tulevikku puudutavas diskussioonis. Seda kõigis valdkondades – alates pagulaskriisist ja majandusest ning lõpetades suhetest Venemaaga.

Eesti uue presidendi kõige tähtsam sisepoliitiline roll on olla ühiskonna sidususe suurendaja, mitte lõhede süvendaja. Oleme sattunud ideelisse stagnatsiooni, kuigi paradoksaalselt on kõikvõimalikud arenguindikaatorid siiani head. Küsimus on edasiliikumises, sest paigalseis tähendab tagasiminekut. Eelmised suured eesmärgid, mille poole liiguti alates taasiseseisvumisest, saavutati 2000. aastate esimesel poolel ja mõnikord tundub, et aeg ongi tegelda üksnes nüansside peenhäälestamisega. Võib olla on viimase kümne aasta jooksul esiplaanile tulnud teatav alalhoidlikkus, püüd säilitada senist olukorda, hirm muutuste ees.

Suurte, meid liitvate ühiste eesmärkide puudumine võib Eestile tuua kaasa halbu tagajärgi. Me peame suutma püstitada uusi eesmärke, kuid ei tohi jääda neid otsima minevikust. Arenevas ühiskonnas on eliitide vahetumine loogiline ja paratamatu, kestma peab institutsionaalne ja väärtuseline järjepidevus, mitte personaalne. Seepärast oleks ka see, kui presidendiks valitakse keegi varasemasse nomenklatuuri kuulujatest, ilmne märk seisakust. Seda pole vaja.

Sel korral peabr iigikogu tõsiselt pingutama, maha suruma parteilise egoismi, leidma ühise erakondadeülese kandidaadi, et presidendi saaks valitud parlamendis. Nagu näeb ette põhiseadus üldiselt. Reformierakonna lubadus liita erakonna 30 häält niisugusele kandidaadile, kes suudab teiste pealt saada kokku 38 riigikoguliikme toetuse, loob selleks head eeldused.

Riigikogu edukus presidendi valimisel aitaks samas taastada poliitika vahepeal madalale langenud reputatsiooni. Sel viisil anname tegelikult märgilise hinnangu, kas viimase kahekümne viie aasta arengu suund ja aluspõhimõtted on olnud õiged. Ja kas oleme valmis koos läänemaailmaga astuma vastu tundmatule tulevikule. Loomulikult saab olla õige vastus neile küsimustele üksnes jaatav.