Seljakotiga maailma | Blogid

Põhja-Korea lood 18. osa: mis saab ja mida näed, kui teed keelatut – lased giidide juurest jalga? (4)

Liina Metsküla, 17. aprill 2016, 17:13
Keelatud pilt, mis avanes nurga tagant. Liina Metsküla
Olen sellest oma Põhja-Korea blogipostitustes juba varemgi rääkinud – selline asi ei ole lubatud, et läheme kuhugi üksinda jalutama. Aga ühe korra ma tegin hästi natuke seda pattu.

Viimasel Pyongyangi päeval jäin ma haigeks (täpsemalt kirjutan sellest SIIN) ning seetõttu ei riskinud koos teistega lõunasöögile minna. Mul lubati bussi jääda. Peagi tuli aga giid tagasi ja tõi mulle riisi, sest see peaks olemise paremaks tegema. Kuna ma riisi natuke mekkisin, ei julgenud enam bussi istuma jääda. Sel ajal, kui terve grupp oli majas sees, istusin mina kusagil suvalises Põhja-Korea väikelinnas trepi peal (olime Pyongyangist ilmselt sajakonna kilomeetri kaugusel).

Mööda kõndisid kolm last. Nad olid täitsa normaalselt riides, kuid vaatasid mind parasjagu ehmunult. Ma naeratasin neile, nemad mulle vastu ei naeratanud. Olin näinud nende mõne päeva jooksul juba päris palju kohalikke, kuid keegi polnud mind sellise pilguga vaadanud. See oli nende laste ehtne ja teesklemata emotsioon, kui nad nägid välismaalast. Selle pilgu nägemine pani mind mõtlema sellele, et järelikult ei olnud eelnevatel päevadel nähtud inimesed ehtsad.

Lapsed olid möödunud ja bussijuhid ikka jutustamisega ametis… Astusin maja nurga taha. Kõndisin natuke edasi, kuid väga kaugele ei julenud ma minna, sest teadsin väga hästi, et mul võivad probleemid tekkida. Mu süda peksis sees nagu teeksin ma väga suurt valskust… või noh, Põhja-Korea mõistes oligi selline asi valskus.

Ma ei hakanud kaugemale minema, vaid seisin samas kohas kümmekond minutit. Mulle avanes vaade ühele suurele ristmikule, mis suuruselt on võrreldav Riia ristmikuga Tartus. Selle ligi kümne minuti jooksul sõitis ristmikule läbi umbes kümme autot. Liiklust korraldas aga sinisesse riietunud liiklusreguleerija. Ehk siis... kui Pyongyangis on võrdlemisi palju autosid, siis väljaspool küll nii hästi ei ole. Minust möödus jätkuvalt inimesi, kõik vaatasid mind üllatunult ja hirmunult. Nad teadsid suurepäraselt, et ma ei tohi seal üksinda olla.

Kuulsin Kimi häält, ehk uuriski ta bussijuhilt, kus ma olen. Istusin kiiresti nurga taga olevale trepile ja panin pea käte vahele, teeseldes, et mul on paha. Silmanurgast nägin, kuidas Kim maja külje tagant välja jooksis. Jah, ma oleksin saanud korraliku peapesu, kui oleksin kusagil kaugel või ilma asjata seal nurga taga. Aga haigus päästis mu, Kim küsis vaid, kas kõik on korras.

Praegugi seda teksti kirjutades muigan isekeskis. See oli nii väike asi, mida tegin, aga ometi Põhja-Korea mõistes midagi suurt. Ma sain vähemalt kümneks minutiks minna salaja kuhugi ja näha seda, mida ehk ei oleks tohtinud näha.

Uurisin hiljem lääne giidilt Charlotte’ilt, mis saab siis, kui keegi välismaalastest läheb üksinda uitama. "Me leiame ta väga kiiresti ning teeme selgeks, et kui midagi sellist veel juhtub, on ta kohe järgmise lennu või rongiga tagasiteel Pekingisse,“ ütles ta. Charlotte’i sõnul juhtub haruharva, et keegi laseb grupi juurest jalga.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

4 KOMMENTAARI

d
dish 19. aprill 2016, 20:51
Kas tahate, räägin teile, kuidas ma kunagi Moskvas käisin? Kaks päeva ringi,
kolmandal enam ei jaksanud, sest jalad valutasid lenini mägedest, p...
(loe edasi)
i
Imelik 18. aprill 2016, 10:26
Selliseid riike tuleb boikotteerida mitte seal reisimas käia. Veel oma raha sinna viia, uskumattu! Niikuinii tegelikkust ei näe kui ei tohi ise ringi käia vaid ainult nuhkide saatel ja ettemääratud kohtades. Täiesti mõtetu! Mis sinna vanglasse reisida?!?
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee