Kommentaar

Jaanus Nurmoja | Panama papp ja kodanikupalga paratamatus (4)

Jaanus Nurmoja, muusik, ajakirjanik ja kodanikuaktivist, 14. aprill 2016, 17:43
Foto: JOOSEP MARTINSON
Võib-olla tõesti ei ole maailm pärast Panama paberite leket enam endine. Iseküsimus on, kui tõelähedane on Kaja Kallase dramaatiline ennustus, mis kõneleb usalduse kaotusest demokraatia ja pankade vastu ega välista revolutsioonigi.

Raha tegelikult on

Samal teemal

Kuid hoopis tõenäolisem on kuulda retoorilist küsimust: kes usuks nüüd enam väidet, et riik pole võimeline tagama igaühele elu ülalpool vaesuspiiri?

Juba võttiski ajalehe The Guardian portaalis sõna USA Roosevelti instituudi universaalse sissetuleku projekti üks juhtidest Colin Holtz, kelle sõnul tõestas Panama leke, et universaalne põhisissetulek on riigile jõukohane. Universaalset, tingimusteta põhisissetulekut kutsutakse meil teadupärast kodanikupalgaks (on pakutud ka rahvastipendiumi nimetust).

Nagu Holtz märgib, on ideel olnud Ameerikas läbi aegade toetajaid alates Thomas Paine’ist kuni Martin Luther Kingini. Kuid sellele on saanud osaks ka lõputult kriitikat – need, kes pooldavad majanduses nii-öelda ranget joont, väidavad, et me lihtsalt ei saa seda endale lubada, pidades silmas nii põhisissetulekut kui ka ükskõik millist muud vaesusevastast meedet, mis kasvataks oluliselt sotsiaalkulutusi.

“See väide muutus pihuks ja põrmuks sel nädalal, kui toimus Panama paberite leke,” lisab Holtz. “Kõik ei pruugi nõustuda garanteeritud universaalse sissetuleku kui sellisega või siis selle maksmisega igaühele. Aga ärge tulge ütlema, et me ei saa seda endale lubada.”

Pole põhjust arvata, et samamoodi ei mõelda mujalgi maailmas, kus põhisissetuleku idee on populaarsust võitmas. Sellest on saamas osa poliitilisest debatist Uus-Meremaal ja testimist plaanitakse Kanadas Ontario provintsis. Rääkimata Euroopast: juunis on referendum Šveitsis ning mitmed Hollandi linnad valmistuvad põhisissetulekut testima. Pealegi on kodanikupalga küsimus lausa valitsuse tasemel üleval siinsamas, põhjanaabrite juures – Soomes on kodanikupalga katse ettevalmistustööd nii kaugel, et testi teostatavuse uurijad esitasid märtsi lõpus valitsusele vaheraporti, mis kirjeldab mitmesuguseid mudeleid ja soovitab vähemalt testimiseks niinimetatud osalise põhisissetuleku mudelit, mis on 550 või 750 eurot kuus ja mis ei asendaks kõiki sotsiaaltoetusi. Lõppraport tuleb novembris, testi kavandatakse aastail 2017–2018.

Eesti ootab eeskuju?

Selliste arengute taustal tundub kummaline, et Eesti poliitikud pole siiani põhisissetuleku kehtestamise võimaluste vastu avalikku huvi ilmutanud, kuigi “avatus” on klišeena nende sõnavarasse juurdunud. Erakondadest on vaid Eestimaa Rohelised kodanikupalka propageerinud ja seda juba peaaegu 10 aastat.

Ausalt öeldes oleks viimane aeg hakata siingi otsima nii sobivaid mudeleid kui ka testimismooduseid, sest maailmas toimuva järgi otsustades pole põhisissetuleku küsimusest ühel hetkel niikuinii pääsu. Jätan praegu kõrvale isikuvabaduse, vaesumishirmu kadumise, võimaliku vihavastase ravitoime ja muu positiivse, mis üksikisikule kodanikupalgaga seostub. Tasub aga tähele panna, et tehnoloogia arengu ja tööprotsesside automatiseerituse tingimustes suureneb osalise tööaja osatähtsus meie elus. Eestiski räägivad tööandjad üha valjemini vajadusest paindlikumate töösuhete järele. Seda aga kodanikupalk just võimaldabki.

Eesti mahajäämusel kodanikupalga teema käsitlemisel on siiski üks eelis ka – selle võrra on meil nimelt vähem jalgratta leiutamist, seevastu rohkem valmiskujul ideid ja kogemusi. Kindlasti hoiame kätt pulsil Soome testil. Samas on meil võimalik tutvuda teistegi mudelitega, mille hulgast ehk leidub selliseidki, mida Eesti jaoks kohandada.

Näiteks Portugal, mis on nii oma majandusnäitajatelt, hinnatasemelt kui ka miinimumpalgalt Eestile võrdlemisi sarnane. Sealsed põhisissetulekuaktivistid on pakkunud välja, et põhisissetuleku suurus võiks olla 435 eurot kuus, hinnatasemete erinevust arvestades peaaegu nagu 400 eurot Eestis. Sellele lisanduv palgatulu ja muud sissetulekud oleksid maksustatud 50%-ga. Harjumatult suur protsendimäär küll, aga see ei näita tegelikku maksukoormust, sest osa maksudest tuleb põhisissetulekuna tagasi – kusjuures palgaga alla 870 euro kuus on inimese põhisissetulek suurem kui tema makstud tulumaks. See on hea näide ka maksuprotsendi näilisusest.

Olgu öeldud, et põhisissetulek ehk kodanikupalk on sama mis omal ajal Milton Friedmani propageeritud negatiivne tulumaks. Erinevus on vaid tehniline. Portugallaste mudel näeks selle järgi välja nii, et 870 eurot kuus oleks maksuvaba, tulumaksumäär aga 50%. Maksuvaba piiri ületavast osast peetaks tulumaks kinni, nagu seda on alati tehtud. Alla maksuvaba määra teenijad aga saaksid iga “teenimata” euro kohta tagasi 50 senti. See eeldaks paraku reaalajas toimuvaid otsuseid – kellelt kinni pidada ja kellele juurde maksta?

Ilmselgelt on põhisissetuleku mudel hoopis vähem haldusmahukas. Tehniliselt teostatav on see juba praegu. Seega odavam.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee