Kommentaar

Ilona Leib | Eesti ootab avalikku presidendidebatti (20)

Ilona Leib, kommunikatsiooninõustaja ja suhtekorraldusfirma PR Partner juht, 8. aprill 2016, 19:31
Sel sügisel saab Eesti uue presidendi. Kuigi rahvas presidenti valida ei saa, arutlevad selle üle innukalt kõik, isegi poliitikakauged ringkonnad.

Põhjus, miks see ilma suurema võimuta koha täitmine meid nii väga erutab, on selles, et omistame presidendi institutsioonile autoriteeti, võimet liita ja lepitada ning innustada, kuid ühtlasi ootame, et president oleks eeskujuks ja moraalseks majakaks. Asjaolu, et tegelikus elus alati nii ei lähe, ei puutu asjasse, kui arutleme selle üle, kellest võiks saada Eesti järgmine president.

Samal teemal

Varjus istuvad kandidaadid

Kerkib kaks küsimust: kellest saab järgmine president, ja kes oleks Eestile hea president. See näitab muidugi rahva teadlikkust sellest, et valimiskarusselli neil õieti asja ei ole. Rahvast võõrandatud presidendivalimiste kord on kaasa toonud arusaama, kuidas presidendivalimiste võitmiseks on vaja olla suur kombinaator, mitte tingimata parimate omaduste ja võimetega kandidaat.

Presidendivalimiste kord on praeguseks kindlasti oma aja ära elanud. Rahvas on praegu juba harjunud olema kaasatud ja pühendatud avaliku elu protsessidesse. Presidenti ei pea parlamentaarses riigis küll otse valima, kuid valimised peavad olema rahva suhtes lugupidavalt korraldatud. Seadus, millega selgitatakse presidendikandidaadid välja alles neli kuni kaks päeva enne riigikogus toimuvat valimisvooru, on tänapäeva Eestis täiesti ebasobiv ja rahvast alahindav.

Milline peaks olema või saaks sel juhul olla avalikkuse kontroll tulevase presidendi isiku, tema senise tegevuse ja seisukohtade üle? Sisuliselt olematu. Ajakirjandus ei ole institutsioon presidendiproua kleidi ja soengu üle arutlemiseks, vaid see, kes peaks suutma vahendada kõike, mida peame kandidaatidest teadma enne presidendi valimist – isegi siis, kui see hääletusprotseduur viiakse läbi riigikogus või valimiskogus. Just ajakirjandus neljanda võimuna ja avalikkus peavad ära hoidma selle, et me ei peaks hiljem kollektiivselt ja kogu rahvaga tundma sügavat piinlikkust juba valitud presidendi pärast. Mõne seadusega ette nähtud päeva jooksul jõuavad vastaskandidaadi pihta komprat visata vaid vastasleeri käsilased. Kuid sisulist ajakirjanduslikku uurimistööd ei jõua selle ajaga kuigi põhjalikult teha. Kandidaatide debatt ERRis päev või kaks enne riigikogu hääletusvooru ei ole piisav.

Loomulikult on ajakirjanike kõrvad ammu kikkis, et presidendikandidaatide kohta infot ammutada. Aga keda ei ole avalikkuse ees, on kandidaadid. Minu tunnustus Siim Kallasele varase kandidatuuriga väljatuleku eest. Nii on võimalus hakata asjast rääkima. Rahvas tahaks kuulda selget juttu: kas ollakse valmis ja küps Eestit juhtima või mitte!

Kardetakse kampaaniat riigi kulul?

Kuna Eestis presidendi otsevalimisi ei ole, siis tõlgendatakse seda sageli sellisena, et kampaaniat ei peagi tegema mujal kui valijameeste seas. Kuid just pikema avaliku kampaania käigus tulevad välja võimalikud pöörased ja piinlikud seisukohad, mille ilmnemisel tuleks üks või teine kandidaat Eesti parema tuleviku nimel sellelt ametikohalt heaga kõrvale jätta. Kui muidu ei ole meil suurt põhjust oma presidendivalimisi Ameerika omadega võrrelda, siis selles osas on pikem kampaania küll heaks eeskujuks – kasvatamatus, šovinism, mälunõrkus ja teised ohumärgid tulevad varem või hiljem ikka välja.

Mäletame aegu, kus presidendikandidaadid käisid mööda Eestit oma mõtteid ja seisukohti tutvustamas. Nüüd käiakse ka, püüdes ära aimata valijamehi, juhuks kui  presidendi valimine riigikogus ei õnnestu ja hääletamine tuleb rahvale lähemale.

Võib arvata, et üks põhjus, mis takistab valitsuse liiget või kõrget riigiametit juhtivat kandidaati oma plaaniga välja tulla, on lõpuni vaidlemata küsimus sellest, kas riigi palgal olles võib kampaaniat teha või mitte. Keegi ei arva, et õige president peaks tulema töötute ridadest ja kui kampaaniaga seoses esineb avaliku ressursi kuritarvitamist, siis selle väljaselgitamine on juba ajakirjanduse pärusmaa.

Ilmselgelt teevad nii valitsuses kui ka riigikogus olevad poliitikud ka riigikogu valimiste kampaaniat niikuinii oma tööajast ning juba saavutatud staatust ära kasutades. Miks ei võiks seda teha siis ka teised riigipalgalised, on ju elatud elu ja seni saavutatu hea ettevalmistus iga vastutusrikka ameti kandjale. Siiski ei tohiks see kulgeda varjatult ning oma riigipalgalist meeskonda rakendades, vaid avalikult, seehulgas kampaaniameeskonda ja rahastusallikaid avalikustades.

Esimene kandidaat, rahva ema või must hobune?

Levinud on müüt sellest, et kui kandidaat tuleb vara välja, siis lastakse ta auklikuks. Siim Kallasel oli põhjust seda muidugi kõige vähem karta, tema keresse on suuri kuule kihutatud juba aastaid ning on lootust, et suurem osa luukeresid on juba päevavalgel. Varase väljatulekuga ei püüta ilmselt mitte ainult esimese presidendikandidaadi pärga, vaid meelitatakse välja ka veel võimalikke varjul olevaid skandaale, et need enne kulminatsiooni ära klaarida.

Avalikkusel on Siim Kallase teenete kõrval paraku selgelt meeles ka kahe aasta tagune närvide kaotus, kus tollane peaministrikandidaat Siim Kallas ei olnud valmis ajakirjanduse küsimustele vastama ning tegi avalikkusega suhtlemisel lubamatuid vigu. Siim Kallas võiks olla Eestile hea president, kuid avalikkuse jaoks on tal selleks liiga palju jamasid, mida klaarida. Aga jamade klaarimisest ametlikus Kadriorus on praeguseks kõik väsinud. Niisamuti on enam-vähem kõik peale rahvaajakirjanduse sügavalt väsinud presidendi abikaasa institutsioonist.

Nii on Marina Kaljuranna populaarsus praeguses olukorras üsna lihtsasti põhjendatav – rahval on ihalus hooliva riigimehe või nn rahva ema järele. Kuna meie valitsev poliitpõlvkond koosneb noortest ja teinekord ka vihastest meestest, siis otsitakse alateadlikult just sellist kuju, kes valitsuse noorukite tülide ja nurkadega hakkama saaks, neid tasakaalustaks ja suuremat häda ennetaks. Selleks sobib rahulik, diplomaatiline ja soe natuur nagu valatult.

Valitsev ootus on, et president pühenduks riigiasjadele, kuid oleks samavõrra president nii kodu- ku välismaa jaoks. Uuelt presidendilt oodatakse praegu tasakaalukust, usaldusväärsust ja Eesti väärikat esindamist. Rõhuasetused tulevad igal juhul presidendi isikust, kuid need baasootused peavad olema täidetud.

Kuna Siim Kallas on kandidaadina välja tulnud ja Marina Kaljurand on presidendiks kehastunud juba vormilt, harjutades meid hoogsalt mõttega temast kui võimalikust esimesest naispresidendist, siis ootab avalikkus suure huviga teiste kandidaatide esitamist ja väljatulekut. Astuge julgelt esile, härrad Jüri Luik, Eiki Nestor, Allar Jõks, Alar Karis ja prouad Marina Kaljurand ja Kersti Kaljulaid. Avalikkus ootab teid.

Eesti ootab riigile ja rahvale pühendunud arvamusliidrit!

20 KOMMENTAARI

t
tegelikult 15. aprill 2016, 08:09
otsitakse välismaale sobivat rahva ajude pesijat.
r
reede 10. aprill 2016, 18:52
Küsimus õiguskantslerile Kas Eesti Vabariigi põhiseadus lubab Marina Kaljurannal kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks
Loe kõiki (20)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee