3
fotot
Hotelli baar. ()

Nii naljakalt kui see ka kõlab, ma pean tõdema, et Põhja-Koreas on meelelahutusasutusi. Omaette küsimus on aga see, kes üldse saavad neis käia. Tegelikult võin ligi sajaprotsendilise kindlusega väita, et kohalikel nendesse kohtadesse asja ei ole. 

Teisel Pyongyangis veedetud õhtul tegime enne hotelli minekut väikese peatuse ühes baaris. See oli igati sümpaatse välimusega koht, kus, peab tunnistama, ainult meie grupp oligi. Mitte ühtegi teist inimest seal ei olnud. Alkoholi valik oli lai, muu hulgas müüdi sealt Stolichnaja ja Smirnoffi viina. 4 cl-i maksis umbes kaks eurot. Seega olid hinnad suuremad kui võinuks eeldada.

Viimasel päeval käidi üheskoos aga karaoke baaris, kus sai muide laulda inglisekeelseid laule! Alkoholi hinnaklass oli üsna sama nagu eelmises baaris. Kui keegi soovis aga kohalikku alkoholi sojut, siis selle hind oli küll umbes poole väiksem kui viinal.

Põhja-Korea ekskursioon viis meid ka bowlingusaali. Et mängida bowlingut, tuli meil maksta kaks eurot. Kui baarides olime ainsad inimesed, siis bowlingusaal oli põhjakorealasi täis. Nad mängisid bowlingut, piljardit ja istusid mänguautomaatide ees. Ma ei saa midagi teha, aga vägisi tekkis tunne, et see kõik on meie jaoks lavastatud. Need inimesed ei teinud meid märkamagi – kas me polnud tõesti nende jaoks piisavalt huvitavad? Paneme ise end samasse olukorda: mängid sõpradega bowlingut ja ühtäkki vajub saali 20 hiinlast, kes lobisevad. Silmitsed neid natukenegi? Kindlasti.

Pärast bowlingut käisime korra läbi ka lasketiirust, kus me muidugi olime ainsad inimesed. Aga vähemalt näidati meile, et see on olemas.

Pyongyangi lähistel on ka vabas õhus asuv veepark, millest me korduvalt mööda sõitsime. Kahjuks oli jaanuarikuine ilm liiga külm, et sinna sulistama minna. Aga jällegi - oli vähemalt olemas!

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

4 kommentaari

U
Uku  /   22:04, 10. apr 2016
Ei tolereeri.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis