Anvil, „Anvil Is Anvil”Foto: Steamhammer/SPV
Ülo Külm, muusikavaatleja 7. aprill 2016 16:59
Anvil on hiljuti Rock Cafes herr Dirkchneiderit (endine Accepti laulja) soojendanud trio vahtralehemaalt. Üliharva kui nii öelda saab, aga eelkütte tegija mängis seekord peaesineja tuntavalt üle!

Kunagi irvitati, et ega Kanadast korralikku rokki ei tule, Bryan Adams polevat kah nagu mingi eriline näitaja.

Tegelikult on see puha vale väide, kanadakatel on ette näidata sellised maailmamõõtu suurnimed nagu Bachman-Turner Overdrive, Triumph ja mõistagi progressiivsema lähenemisega Rush.

Anvili kohta võiks öelda nii, et seda bändi on läbi aegade selgelt alahinnatud. Kuigi rauda tagusid nad „vastu alasit” juba 1980. aastatel täie võimsusega ja nende lugu „Metal On Metal” võib senini pidada rahvusvahelise metallitööstuse üheks esinduslikumaks hümniks.

Bändi viimane stuudioalbum „Anvil Is Anvil” sisaldab kolmveerand tunni jagu puhtal kujul energilist ja kompromissitut lagipähe lajatamist, „hõõguvat” metalli. Täiesti eristuv oma käekiri on neil kogu selle müristamise juures kah, naljalt neid juba kellegi teisega segi ei aja.

„Daggers And Rum”, „Gun Control”, „Forgive Don´t Forget” – jäävad pärast esimesi kuulamisringe paremini meelde.

---------------------------------

Anvil, „Anvil Is Anvil”, Steamhammer/SPV