Eesti uudised

"Kui saaksin aega tagasi keerata, ei lubaks ma tütrel tol saatuslikul päeval kodust ära minna!" (49)

Katrin Helend-Aaviku, 7. aprill 2016, 06:00
UNUSTAMATU: Tütre pildi on ema pannud elutoa seinale poegade ja lastelaste piltide kõrvale. 13aastane Katrin läks kuusteist aastat tagasi jaanuarikuus kodust jalgsi sõbranna juurde poolteise kilomeetri kaugusele Rummu. Sinna ta aga ei jõudnud ja koju pole ta siiani tulnud. Pere ei ole teda unustanud.Foto: Erakogu
Ema loodab ikka veel näha tütart, kes astus kuusteist aastat tagasi koduuksest välja ega ole siiani tagasi tulnud.  

"Me pole teda unustanud, otsime siiani. Igatseme ja ootame teda koju tagasi! Me kõik armastame teda!" ütleb ema, kes pole kaotanud lootust leida oma kuusteist aastat tagasi kadunuks jäänud tütar, kes oli tol ajal 13aastane. 

SL Õhtuleht, 14. märts 2001Foto: Õhtulehe arhiiv

Samal teemal

Iga kord, kui Vasalemma vallas Veskikülas elav Irma töölt tulles kraaviäärsel auklikul kruusateel kodu poole sõidab ja oma talu metallväravatest sisse keerab, loodab ta, et tütar Katrin on vahepeal koju tulnud. Iga kord heidab ta ka ootusäreva pilgu välisukse poole, kui keegi sealt tuppa astub. Kuigi aastatega on mõistus hakanud südant leebelt manitsema, on võimatu seda ühteaegu nii piinavat kui ka elujaksu andvat lootust ja ootust oma tahtele allutada. See lihtsalt on. Lootjast ja ootajast sõltumata. 

Läks ja kadus 

Emal käib südame alt nõksatus läbi ka siis, kui õuekoerad Karu ja Donna majale läheneva võõra peale haukuma hakkavad. Nemad ju Katrinit ei tunne. 

Koer Maks, kes kasvas tüdrukuga koos, vehiks loomulikult vana sõpra nähes rõõmust sabaga ja peretütar saaks hõlpsalt emale märkamatult tuppa lipsata. Maks aga suri kaks aastat tagasi. Jah, kuueteistkümne aastaga on Taaniku talus nii mõndagi muutunud. Ka lehm Kirjakut ei ole enam. See-eest saaks Katrin end tutvustada kollase-valge-kirjule kiisule Dessyle, kes elutoas ahju kõrval mõnuleb. Ka majas ei ole enam kõik samamoodi, kui see tema lahkudes jäi. Väikevennad on suureks kasvanud ega ela enam kodus. Aga kõik need Katrini asjad, mida ta võiks veel nüüd, kolmekümneaastasena soovida eest leida, on ema alles hoidnud. 

Sünnipäevaks saadud kollase kõhualusega väike pehme krokodill on suure toa kapi otsast talismanina pere tegemisi jälgimas. Ka tütre tikitud padi on alles.

OOTAB JA LOODAB: Kadunuks jäänud tütre väike pehme krokodill ja tema tikitud padi on ema Irmale armsad ja pakuvad lohutust. Lootus oma last veel näha ei ole kuskile kadunud.Foto: Katrin Helend-Aaviku

Kuusteist aastat tagasi 16. jaanuaril oli Taaniku talus tavaline päev. Kogu pere – 13aastane Katrin, ema, vanaema ning 12aastane ja 7aastane veli olid kodus. Vanema venna sünni-päevani oli jäänud kaks päeva. "Katrin koristas oma tuba ja mina koristasin suurt tuba. Tema sai enne valmis. Siis tahtis ta minna sõbranna juurde Rummu ja küsis minult bussisõiduraha. Uurisin, kas ta läheb jalgsi ja ainult tagasituleku jaoks on vaja. Ta ütles jah. Andsin talle raha ja siis ta läks," räägib ema Irma. 

Kell oli siis veerand kolm päeval. Sõbranna juurde tüdruk ei jõudnudki. Ei ole siiani jõudnud ka tagasi koju. "Kui saaks aega tagasi keerata, ei lubaks ma Katrinil tol saatuslikul päeval kodust ära minna. Ma poleks pidanud laskma tal minna!" Tookord ei osanud ema süda aga midagi halba aimata. Nii tema kui ka teised ümbruskonna lapsed olid ju kogu aeg seda teed kõmpinud. Seepärast ei jäänud Irma tütrele aknalt isegi järele vaatama, kui too, sinine sulejope seljas, sombuses talveilmas mööda lumelögast kruusateed poolteise kilomeetri kaugusele Rummu poole hakkas sammuma. 

Vanaema, kes samal ajal õuel toimetas, ütles hiljem, et hakid olnud siis kuskil häälekalt parvekaupa karjunud. Ta olnud siis lapselast kodust lahkumas nähes endamisi öelnud: "Kuhu ta siis nüüd ometigi läheb?" 

Ema ootas tütart õhtuse bussiga koju, aga laps ei tulnud. "Mõtlesin, et äkki jäi bussist maha ja jäi ööseks sõbranna juurde," räägib Irma, et tol ajal polnud ka veel mobiiltelefonid laialt kasutuses, et oleks saanud tütrele helistada. Talle järele minna ka ei saanud, sest Irma ei teadnud täpselt, kus Katrini sõbranna elab. "Ma mõtlesin, et küll ta tuleb hommikul koju." 

Varahommikul pidi Irma tööle minema. "Ega ma korralikult tööd teha ei saanud. Käisin päev otsa koju helistamas, kas ta on tulnud." Ta helistas ka perest lahus elavale Katrini isale, et äkki on tüdruk sinna läinud. Ei olnud. Õhtul bussi pealt koju kiirustades ei leidnud ta ikka veel tütart eest. Midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud. 

Tantsu- ja näiteringis käinud ning laulda armastanud Katrin õppis koolis hästi. Kodustele ei olnud ta kunagi oma käitumisega peavalu põhjustanud. Ema süda hakkas halba aimama. 

Infosulg 

"Mul oli tunne, et midagi on väga valesti, aga ma ei osanud midagi teha ja mul polnud kellegagi nõu pidada," räägib Irma. Ta oli jäänud kolm aastat enne Katrini kadumist kolme lapsega üksikemaks ja oli pere ainus toitja, mistõttu ta ei saanud endale lubada mitte ühekski päevaks töölt eemale jäämist. "Ma arvan, et kui mul ei oleks olnud poegi, kelle pärast pidin hakkama saama, oleksin ilmselt hulluks läinud." Ta ei suutnud voodis magada ja kolis oma aseme elutuppa lauatelefoni juurde, et saaks kohe helina peale telefonitoru haarata. "Kui tegin köögis süüa, siis olin telefonihelina peale nagu keravälk suures toas."

Irma mäletab, et ajal pärast Katrini kadumist olid muidu omavahel vennalikult kiselnud pojad kui välja vahetatud. "Nad olid nii hiirvaikselt, istusid mu kõrval ja kallistasid mind." Vanaema hoidis mure ja kurbuse enda sees. Vaid kirvehoopide all pooleks lennanud puuhalud said tunda tema valu tugevust. Katrini otsingud ei kandnud vilja. "Töökaaslased käisid mul abiks otsimas. Politsei ütles, et sõdurpoisid käisid ka metsa kammimas. Aga tulutult. Ei mingit jälge. Siiani." 

Irma imestab, et alles kaks aastat tagasi juunis kutsuti ta politseisse, et anda n-ö tunnistus. "Olin jahmunud – mis toimub ja miks?" Politseis selgus, et taheti võtta nii temalt kui ka Katrini isalt DNA-proov. "Miks? Miks nii hilja? Hambakaarti küsiti küll kohe algul, kui õnnetus juhtus," ei mõista teadmatuses olev Irma siiani. Tollal ei olnud ka toimivat sotsiaalmeediat nagu praegu, et oleks saanud interneti teel inimesed kokku kutsunud ja kõik koos otsima läinud. Kaardimoorid ja sensitiivid, kelle poole Irma viimases hädas meeleheitel olles pöördus, rääkisid vastuolulist juttu. "Ühe juurde minnes pidin võtma maakaardi kaasa. Ta tegi suure risti sinna peale ja ütles, et Katrin peab olema seal kuskil üle metsa põldude peal," räägib Irma, et kuigi ta toimis täpselt juhtnööride järgi, oma tütart ta sealt ei leidnud. 

Teine jällegi nägi mingeid Katrinile viitavaid helkivaid torne peaaegu Läti piiri ääres. Aga ka sealt ei leidnud ta ühtegi niidiotsa. "Üks sensitiiv ütles: ta tuleb ükskord tagasi. Aga see ükskord tundus nii pikk aeg. Vähemalt andis see jõudu," räägib Irma, et ta ei tahtnudki sellise sensitiivi juurde minna, kes vastupidist rääkis. 

Kass Dessy hüppab Irmale sülle ja talub mõnuledes, kui perenaine õrnalt tema väikseid karvapusasid lahti harutab.

"Katrini sünnipäevad on eriti rasked," ohkab ema. "2. veebruaril sai ta kolmekümneaastaseks," räägib Irma tütrest olevikus. Juubeli tähistamine ilma sünnipäevalapseta oleks olnud aga kogu perele liialt nutune, sestap õnnitlesid nad Katrinit vaid oma mõtetes ja soovisid talle kõike head, kus iganes ta on. "Ma loodan siiamaani. Niikaua, kuni ei ole midagi leitud, ma loodan." Ema ütleb, et kui teaks, et tütar on surnud, siis see vähemalt lõpetaks ootamise piina ära. "See oleks nagu punkt. Aga isegi siis ei oleks minu jaoks asi päris lõpetatud, sest ikkagi jääks õhku küsimus: mis juhtus?" Ja kas seegi kustutaks täielikult kõigi kadunud laste emade südamevalu, sest kergendust toova piinava ootusega koos lõpeks siis ju ühtlasi ka siiani elujaksu andnud lootus.

Läks sõbranna juurde

2000. aasta 16. jaanuari pärastlõunal lahkus kodust Vasalemma vallast Veski külast Katrin Errit (13), et minna Rummu alevikus elava sõbranna juurde inglise keelt õppima. Ent sõbranna juurde Katrin tol päeval ei jõudnud. "Üle ei saa ma sellest kunagi," rääkis Katrini ema Irma aasta pärast tütre kadumist Õhtulehele. "Kuid see lõpmatu ootus ja teadmatus on kohutav, tahan teada tõde, nii raske, kui see ka pole. Tahaksin, et mul oleks kas või koht, kuhu ma saan viia lilled ja nutta." 

Aare Rüütel: kõik iseseisvusajal kadunuks jäänud lapsed tuleks üles leida 

Sihtasutuse Kadunud juht Aare Rüütel ütleb, et kuigi Katrini kadumisest on möödunud juba kuusteist aastat, on ta tänulik iga info ja niidiotsa üle. "Kuidas lahendada nn külmad kadumisjuhtumid? Isegi kui mõne juhtumi menetlemine, nagu näiteks Katrini oma, on seaduse järgi tänaseks aegunud, arvame, et on oluline leida üles kõik alates iseseisvusajast kadunuks jäänud lapsed," räägib Rüütel. 

Kes tunneb endas soovi sellele kaasa aidata, saab annetada sihtasutuse Kadunud otsingufondi kontole: Kadunud SA EE441010220248190225. Selgituseks panna: annetus otsingufondi. "Selle rahaga saame kaasata pikaajalise jälitustöö kogemusega politseist lahkunud spetsialiste, et jätkata kunagiste versioonide kontrollimist ja töötada läbi täna sihtasutuse infotelefonile laekuvat infot."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee