Kommentaar

Igor Gräzin | Neli varianti pagulasprobleemi lahendamiseks (153)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 5. aprill 2016, 17:33
Esiteks klaarime ära sõber Hannes Astoki vea: Eestil lasuvat moraalne kohustus võtta vastu Euroopa Liidu territooriumile enamasti kriminaalsel ja korruptiivsel teel sisse veetud pagulasi, sest Euroopa olevat Eestit rasketele aegadel aidanud ja võlg vajavat tasumist.

Võlga pole

Aga too väike võlg, mis meil ehk oligi, on kuhjaga tasutud. Me toidame ELi nimel ja palvel Kreekat, aitame Itaaliat jt rahaga. Me isegi astusime Euroopa Liitu valel ajal ja tingimusel, sest lagunev EL ei saanud lubada endale ainsatki riiki, kes oleks tema kutsele „ei“ öelnud, kas või mõneks aastaks.

Võlga pole. Aga et me oleme eeskätt inimesed ja rahvusena väga tolerantsed, siis ei saa meile olla ükskõik see, et meie mandrile on saabunud kümned tuhanded, enamasti süütud ja naiivsed inimesi, kelle saatus on siin tupikus. Mida teha?

Esiteks: lubada tuhanded põgenikud Eestisse ja luua neile eraldi elupaigad (laagrid, reservaadid, asulad vms). Hea on see, et ühisprobleemid (keeleõpe, varustamine, olme) on sedaviisi paremini lahendatavad, aga halb on see, et sellistes laagrites tugevneb asukate senine kultuur, usk, traditsioonid, klanniviha, vastandumine ümbruskonnaga jne. Seda on näha mistahes kollektiivis alates riigikogust ja lõpetades sunnitööliste kolooniaga.

Teine võimalus: asustada tulnukad hajali. Pluss on ilmne – lõimumisvõimalused suurenevad, inimesed muutuvad kiiremini meie elu ja kultuuri osalisteks jne. Samas: 20aastane integratsiooniprogramm on andnud väga halva õppetunni. Pluss meeletud kulud: ümberasunute aitamine kooli, tööl ja normaalsesse ellu on ükshaaval tehtuna väga kallis ning seda veel olukorras, kus meil pole raha sellekski, et meie endigi väljaspool Harjumaad elavaid kodanikke inimväärsel järjel hoida. Muide, see oleks pealekauba pettus: põgenik on maksnud 1000 eurot sõidu eest päikselisse Itaaliasse ja leiab end Uduverest, kus pole kooli omadelegi, kord nädalas käib autolavka ning kolmveerand aastast on pime ja külm.

Kolmas võimalus: luua ELi liikmesmaade sanitaar- ja logistikaüksuste jõududega põgenike laagrid nende kodumaal. Kuid sealt nad ju ära tulidki! Ja mis veel tähtsam: seal, kust ära tuldi, pole mitte tühi koht, vaid suveräänsed riigid, kelle huvides poleks kindlasti võõrriikide või ELi võimu all olevate territooriumide loomine. Meid pani võpatama idee Ida-Virumaa autonoomiast. Miks peaks midagi sellist taluma Liibüa või Süüria? Ma ei välistaks seda varianti juhul, kui selleks tehtaks diplomaatilist tööd (mõistagi seda keegi ei viitsi), sest niisuguste laagrite korraldamine oleks lihtne. Muide, kui nendes läheks elu paremaks kui ümbruses, siis oleks veel üks pinge juures.

Neljas variant. Humanitaarse, sotsiaalse ja logistilise abi suunamine riikidesse, kust põgenikud tulevad. Lahendus pole kiire, aga humaanne ja efektiivne. Eesti puhul tähendab see seda, et me saadame põgenike kodumaale oma arste, logistikuid, ehitajaid, õpetajaid, kulutades selleks ELi  ja enda raha. See on asi, mida me oskame ja mille võimekust oleme kümneid kordi tõestanud. Lisame siia vabatahtlikud – Päästearmee, rahukorpused ja päästeühingute liikmed.

See variant on omamoodi mitteeuroopalik (mis tähendab rehkendamist kvootide, hobuvankrite, kilomeetrite ja tonnidega – olgu kas Eestisse või Norilskisse). Aga see variant oleks inimlik. Üsna toores on rääkida kvootidest ja tuhandetest, sest iga üksiku põgeniku saatuse taga on tragöödia ja pisarad. Kui Euroopa kvoodipoliitika tahab pisarad enda silme alt minema veeretada, siis meie tahaksime need ära pühkida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee