Kommentaar

Toomas Alatalu | Suured sõdivad nagu Teises maailmasõjas (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 31. märts 2016, 17:31
Maailm tunnistas USA tagasiminekut Kuubale ja võis arvata, et president Obamat ajaloo tegemisel saatnud riigisekretäri Kerry otselend Havannast Moskvasse oli eeskätt teavitus: nüüd on teie monopoliga seal lõpp. Tegelikult polnud Kreml, käed rüpes, istunud. Enne Kerryt Kremlis käinud Saksamaa välisministriga ja pärast Kerryt käinud Itaalia välisministriga tehti piisavalt mõjukaid kokkuleppeid. Pealegi sai sakslane peaminister Medvedevigi jutule, samas kui Kerryl tuli piirduda neljatunnise jutuajamisega Putiniga. Selle tulemustest andis pildi Lavrovi-Kerry pressikonverents, mis oli kõrvalseisjale päris nauditav etendus – diplomaatilisest pasunasse andmisest. Tõstaksin esile Lavrovi arendust teemal „Kas USA on Süürias partner või osa Lähis-Ida probleemi sünnitajast?“. Igal juhul puudutati kõike, ka tuumarakette ja NATO laienemist. 

Eraldi sama vaenlase vastu

Samal teemal

Mis puudutab Süüriat, siis mäletatavasti kasutas Putin mullu septembris ÜRO kõnepultigi selleks, et panna „Hitleri-vastase koalitsiooni“ eeskujul kokku uus ühisjõud, et võidelda Islamiriigiga, ent sellest ei saanud asja. Kumbki pool, varem kohal olnud USA koalitsioon ning ootamatult tulnud ja suures osas sama ootamatult läinud venelased, sõdivad praegugi eraldi. Sõditakse Teises maailmasõjas tuntuks saanud passimist kasutades, et teine rabaks üksi.

Nii valmistus Vene õhujõudude toetatud Süüria armee märtsi algul Palmyrat vabastama, USA juhitud koalitsiooni toetatud Iraagi valitsusväed ja kurdid aga Mosuli linna. Et mõlemal juhul oli vastaseks IS (Daesh), olnuks loogiline korraldada pealetungid ühel ajal, vähendamaks vastase võimalusi. Ometi algas pealetung Mosulile alles siis, kui Süüria armee oli juba Palmyras kanda kinnitanud. Kolme päevaga sai viimane vabaks, lahing Mosuli pärast aga jätkub. Ehk siis kumbki koalitsioon sõdib eraldi ühe sõja käigus, mida kinnitasid ka Putini Palmyra vabastamise järgsed telefonikõned esmalt Süüria ja siis Iraani presidendile kui teistele võiduka koalitsiooni ülemjuhatajatele.

Islamiriigiga võitlemisest veel niipalju, et Lavrov kinnitas pärast kõnelusi välisminister Steinmeieriga Berliini toetust kurdide kaasamisele rahukõnelustel. Sakslased olid vait. Eelmise nädala pressikonverentsid Moskvas pakkusid üldse palju sõnademängu, millest arusaamine sõltub kuulajast. Kas või Lavrovi osundus sellele, et Minski kokkulepetes pole ju öeldud, et Ida-Ukrainas „on Vene sõjaväelased“ ja järelikult pole neid seal 40 000, nagu väidab Kiiev. Küll aga on Minski kokkulepetes öeldud, et seal „ei tohi olla võõraid sõjaväelasi“ ja et Vene armee kohalolu pole ära tõestatud, siis neid ka pole!

Kui jätkata samasugust loogikat kasutavate väidetega, siis kinnitas Kreml mullu septembrist saati, et tal on Süürias kohal vaid õhuväed. Ometi teatas Venemaa kindralstaap 24. märtsil, et Süürias on kohal samuti Venemaa eriüksused ja tankistid. Päev hiljem kinnitati tõe rääkimist ühe Vene spetsnazi võitleja surmasaamise teatega. Kui nüüd meenutada, et Krimmis ilmusid kõigepealt välja „rohelised mehikesed“ ja Vene armeed polnud seal pikka aega kohe kuidagi, siis mõni kuu hiljem rääkis ju Putin rahumeeli, et nende väed on Krimmi sündmustes algusest peale kaasa löönud. Seega tuleb praegu oodata, kuni Kreml hakkab Ida-Ukrainas toimuvagi kohta tõtt tunnistama.

Venitamine Ukrainas ja Süürias

Kremli praeguses Ukraina poliitikas saab üheks tõehetkeks kindlasti naislendur Nadia Savtšenko saatus, ja kas ta saadetakse oma 22aastast vanglakaristust kuhugi Venemaa avarustesse kandma või vabastatakse kohe. See tähendaks tõenäoliselt vahetamist, ent kui varem räägiti kahest Ukraina armee tabatud GRU ohvitserist, siis nüüd kõlasid pressikonverentsil ka USAs vanglakaristust kandva relvakaupmehe Viktor Buti ja teistegi nimed. Aga siis poleks tegu ainult Ukraina-Venemaa vahetusega. Huvitaval kombel on nii Lavrov, Kremli kõneisik Peskov kui ka välisministeeriumi kõneisik Zahharova maininud, et kõik sõltub Putinist. Samas on Venemaa ajakirjandus tõrvanud Savtšenkot nii mis kole. Kui Putin teeks temast nüüd päevapealt Okasroosikese, tähendaks see külma tegemist režiimi suuvoodritele.

Tõenäolisem vabastamisega viivitamine tuletab aga meelde seda, kuidas Euroopa Liidu ladvik sidus oma suhtluse Ukrainaga sellele, kas vangi mõistetud ekspeaminister Julia Tõmošenko vabastatakse või mitte. Kõrgetasemeline delegatsioon käis seda tervelt 34 korda  nõutamas. Läks peaaegu kaks aastat, enne kui samuti Kiievit väisanud Eesti peaminister Ansip söandas öelda, et ELi ja Ukraina suhteid ei saa taandada vaid ühe daami olukorrale. Nüüd on ilmselt enamikule selge, kui palju kallist aega toona Ukrainale kaotsi läks ja kellele see tegelikult kasulik oli. Sama küsimus kerkib praegugi, kui absoluutselt kõik lääne poliitikud ja instantsid nõuavad Savtšenko vabastamist ja märksa harvemini Minski kokkulepete täitmist.

Kerry-Lavrovi pressikonverentsil anti teada, et Süüria uut põhiseadust oodatakse augustiks. Venemaa propaganda teatel algas selle koostamine märtsi algul ja põhimõtteliselt ei võta see kuigi palju aega. Ent tänavu, kui on USA presidendivalimiste aasta, pole loota, et Washington teeks Lähis-Idas mingi kardinaalse uuenduse. Sestap toimub pigem teksti valmissaamisega venitamine ajaks, kui USAs on vaid kaks vaidlejat – demokraatide ja vabariiklaste ametlikud presidendikandidaadid.

Mõistagi oleksid rahu maigu suhu saanud süürlased nõus kiiremini toimetama. Paraku tehakse suurem osa neid puudutavaid otsuseid ilma nendeta. Hea seegi, et sedapuhku selgelt kahe peategija ühistööna, milles juhtiv osa kuulub Putini sõnul Obamale! Meil pole muud teha, kui loota, et see leiaks kinnitust. Meest sõnast!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee