ÕL TV | Õhtuleht

„RAHAKOOL“ 1. OSA | Kuidas saada rikkaks? (4)

Jaak Roosaar, 5. aprill 2019, 15:05
 
Õhtulehe "Rahakoolis" õpetame sind eesmärke püstitama, eelarvet koostama, võlgasid tasuma ja anname igakülgset investeerimisnõu. Hoolimata Sinu tänase sissetuleku suurusest. Lihtsalt ja arusaadavalt.

1. osa:

 

Samal teemal

1992. aasta suvi. Eestis oli kasutusele võetud oma raha ja lõpuks ometi oli poest võimalik osta kõike mida hing ihaldas – kui Sul oli vaid piisavalt raha. Minu vanematel igal juhul ei olnud. Mäletan, kuidas me olime perega Pärnus vanaisa juures puhkamas ja meil ei jätkunud raha, et osta toiduõli kartulite praadimiseks. Kasutasime margariini.

Mäletan, kuidas vaatasin rannas jäätisemüüjat ja imestasin, et kas keegi raatsib endale tõesti osta 5 krooni maksvat välismaist jäätist. Mina sain nädalaseks puhkuseks taskuraha 5 krooni ja sellest 2 krooni kulutasin uuest rannaliuväljast alla laskmiseks. Ingmani jäätiseks enam ei jätkunud.

Minule kui lapsele (olin siis 10 aastane) oli suvi ikka lõbus ja ilmselt poleks ma tollast rahakitsi - kust märganud, kui mu vanemad poleks sellepärast pidevalt nägelenud ja tülitsenud. Igal päeval oli ema ja isa peamiseks jututeemaks, kui kallis kõik on ja kuidas saaks raha kokku hoida. Ja kuigi me üritasime kogu aeg raha kokku hoida, kulus ema ja isa teenistus ikkagi alati ära. Ema lemmiklause oli: „Ükskord kui me rikkad oleme, siis ostame...“.

Mõned kuud hiljem, kui olime tagasi Tartus, kuulsin köögis ema ja isa vaidlemist. Läksin vaatama ja ehmatusest jäi hing kinni – läbi klaasukse nägin, kuidas keset kööki seisis isa, verine nuga käes. Tuli välja, et isa oli üritanud ketšupipudelit puruks lõigata, et sellest viimast võtta.

Tänastele lastele tunduvad need näited naljakad, aga tollal polnud see midagi ainulaadset, kogu Eesti ägas ju vaesuses. Näiteks oli meil pere üks suurimaid draamasid kui välismaa tuttavalt kingiks saadud kolm apelsini kapis ära mädanesid (ema oli need minu ja venna eest kappi ära peitnud).

Mul on siiani meeles esimene Pingviini jäätis, mille ema mulle pärast pikka-pikka lunimist Tartus ostis ja mille pall pärast esimest keelega limpsimist kaarsillale maha kukkus. Olime mõlemad emaga pisarates ja vaatasime maas sulavat jäätist nagu janused kõrbes. Eesti lapsed ei olnud varem näinud banaane ja meil räägitakse siiani suguvõsas lugu, kuidas ma olevat esimest korda banaani nähes seda koortega sööma hakanud. 

Ja samas oli rikkus olemas, lausa läbi klaasi vaatamiseks välja pandud. Selleks olid minu jaoks tollased valuutapoed. Olin saanud Ameerika sugulaselt sünnipäevaks 5 dollarit ja käisin igal õhtul valuutapoe akna taga piilumas, mida kõike head selle eest osta saaks. Mullinätsu, mille maitse väidetavalt ära ei kao. Coca-Colat. Pulgakomme ja muud head paremat. Aga ma ei raatsinud. Hoidsin oma viiedollarilist kommikarbis ja nägin mullinätsust hoopis unenägusid.

Nii rikkaks, et ma saaksin valida restorani, ilma et peaks esimese asjana hinnakirja vaatama. Nii rikkaks, et saaksin osta riideid, mis mulle meeldivad, mitte neid, mis hetkel on allahinnatud. Kas Sa oled kunagi tundnud samamoodi? Kas oled tundnud, et elul peaks olema Sulle rohkem pakkuda kui see, mida saad endale praegu lubada? Kui jah, siis oled õiges kohas.

Niikaua kui ma mäletan, on mind alati huvitanud kõik, mis seotud raha, panganduse ja investeerimisega. Ilmselt olin nii 10-11 aastane, kui isa kinkis mulle raamatu nimega „Majanduse õpik“, millest kujunes minu lemmikraamat. Teadsin juba põhikoolis, et ülikoolis tahan kindlasti majandust õppida ja tahan töötada pangas.

Veelgi parem, panka omada! Minu lemmikmäng väiksema vennaga oli kas pood või pank – ma tegin isegi oma pangakaardi, millega minust viis aastat noorem vennas sai minu kätte raha hoiustada või välja võtta. Mulle meeldis kujundada oma mänguraha ja hiljem tegin ma oma pangamängude jaoks ka paberist aktsiad ja võla- kirjad. Nii et olin omamoodi investeerimisfriik juba väiksest peale. 

Lugesin aastate jooksul läbi kõik raamatukogudest kättesaadavad investeerimisraamatud, pidasin oma väikest müügiputkat ja investeerisin säästud aktsiaturule. Alates 2010. aastast olen koos erinevate partneritega investeerinud ka üürikorteritesse ja tänaseks kuulub meie portfelli enam kui 30 üürikorterit. Seda kogemust olen kajastanud 2015. aastal ilmunud Kinnisvaraga rikkaks saamise õpikus.

Rikkaks saamise õpikuga alustasin jupikaupa juba 2008. aastal, kuid otsustasin, et enne ma seda raamatut avalikult ei levita, kui olen ise esmase finantsvabaduse ja rikkuse saavutanud. Koos perega tähendas see mulle vähemalt 2000 eurost passiivset sissetulekut kuus. See ei ole kindlasti veel selline rikkus nagu filmidest näha, kuid see on minu jaoks esmane finantsvabadus.

See annab võimaluse vajadusel võtta aeg maha ja veeta rohkem aega perega. Annab võimaluse tegeleda oma hobide – minu puhul näiteks investeerimisraamatute lugemise – ja reisimisega. Võimaluse soovi korral väljas söömas käia ja tellida menüüst toidu, mitte hinna järgi. Kokkuvõttes – annab esmase vabaduse.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee