Kommentaar

Katrin Laur | Vaikne vaenulikkus Brüsseli tänavatel (19)

Katrin Laur, režissöör, 28. märts 2016, 18:53
Ma olen elus ühe korra Brüsselis käinud. See oli 2012. aasta sügisel, kui meie teaduskond Kölni meediakunsti ülikoolist korraldas nädalalõpuks väljasõidu Euroopa pealinna. Brüsselisse jõudsime hilisel reede õhtul, kui väljas oli juba pime. Viisime kotid hotelli ja läksime sööma. Selle linna poliitilise “geto“ elanikud elavad samasugust elu nagu meie sel nädalavahetusel: pikad päevad büroodes ja õhtusöök mõnes heas kesklinna restoranis.

Pühapäeval asusime tagasi teele raudteejaama. Et ilm oli ilus ja teadjad ütlesid, et see on meie hotellist vaid jalutuskäigu kaugusel, siis läksimegi jala. Meid oli kümmekond – enamik naised. Võtsime oma ratastel nädalalõpukohvrid sappa ja vuristasime peatänavat mööda raudteejaama poole. Keegi Brüsselis varem käinu otsis mingit poodi, kust söögipoolist kaasa osta. Keerasime kõik oma kohvritega ühest kõrgest väravaalusest poodi otsivale kolleegile järele, järgmisesse siseõue, sealt edasi järgmisesse. Jõudsime välja paralleeltänavale, mis oli linnulennult ehk vaid paarsada meetrit eemal peatänavast, mis kesklinnast raudteejaama viis.

Kõnnitee oli lai ja iga maja ees olid väljas toolid ja lauad, tihedalt seatud, sest igas hoones oli teemaja. Kõik toolid olid hõivanud araabia mehed, kes istusid, jõid teed ja jälgisid meid vaikides. Tekkis tunne, nagu oleksime hetkega mõnda Põhja-Aafrika või Araabia poolsaare riiki sattunud. Pigem suurde igavasse, vaiksesse külla kui linna. Seal oleksid võõrad ehk siiski huvi äratanud? Siin oli tunda vaikset vaenulikkust – miks me siin oleme; kas me ei tea, et me ei peaks siin olema?

Ametnikud ei taha teada

See oli pikk tänav, kõikide majade ees istusid needsamad vaikivad mehed ja jälgisid meie minemist. Neid oli tuhandeid. Kuid tagasi minna oleks veelgi piinlikum olnud. Nii mina kui ka mu kolleegid olime ja oleme maailmale avatud, haritud inimesed, kes teavad väga hästi, et tänapäeva Euroopas – meie ümber ja hulgas – elab palju võõrastest maadest pärit inimesi. Küll aga mõtlesin, et ei tea, kui paljud ELi töötajad sellele tänavale juhtunud on. Kas nad teevad näo, nagu nad ei teaks sellistest linnajagudest midagi ja lihtsalt kogemata ei satugi kunagi sinna.

Kui pärast terrorirünnakuid Brüsselis olnud ajakirjanikud küsitlesid tänavatel jahmunud elanikke, ei rääkinud keegi sisserändajatest. Aga need, keda mina Brüsselis kohtasin, polnudki belglastele sisserändajad – nad olid seal kindlasti juba kaua elanud. Belglased on sellega harjunud ega käi neis linnajagudes. See on inimestele omane, et kui olukorda ei suudeta muuta, siis sellega lepitakse ja püütakse oma elu edasi elada. Elas ju osa eestlasigi Siberis paremini kui teised, ja mõned jäid koguni pärast vabaks laskmist sinna.

Belgias elab 11 miljonit inimest. Nende hulgas on flaamid, valloonid ja saksakeelsed põliselanikud. Neil on keeruline föderaalne poliitsüsteem, mis hädaolukorras hästi ei toimi, nagu me nüüd teame. Aga seni kuni flaamid, valloonid ja sakslased, kas või ELi ametnikud, Brüsselis elasid, polnud ju midagi häda.

Viimased päevad olen palju mõelnud, mida sõna "integreeruma" tegelikult tähendab. See meie aja uus mantra. Uued tulijad peaksid saabudes integreeruma ja et see oleks võimalik, peaksime meie kui vanad olijad tegema seda ja teist. Ühed lähevad veel kaugemale ja usuvad, et igaüks peaks saama ükskõik kus maailmapaigas elada, ilma et talle seda miski tunda annaks, et ta on uues paigas – vanade olijate omas. Kuid ega ELi ametnikud küsigi, mida need flaamid ja valloonid oma kodudes tegelikult mõtlevad või teevad.  Aga nad ei küsi sedagi, kuidas elavad need mehed, keda mina Brüsselis nägin, ning ülakorruste korterites nende naised ja lapsed. Seni, kuni nad vaid enamasti musta töö ära teevad.

Kes tahab integreeruda?

Evelin Võigemast ütles, et kapis ei ole kolli. Seda ütlen minagi lapselastele. Aga ma siiski ei räägi neile, et teises toas võivad elada inimesed, kellest me midagi ei tea. Üks põhjus on see, et me ei tahagi neist midagi teada. Ma arvan, et nemad teavad meie kohta rohkem – nende lapsed käivad ju Euroopas kohalikega samades koolides. Kuid tundub, et see, mida nad meie kohta teavad, ei meeldi neile.

Samal ajal oleme meie omavahel justkui kokku leppinud, et teise toa naabrid on "head". Aga selle suhtes, mis on „hea“, oleme jällegi vaid omavahel kokku leppinud. Ja me paneme pahaks, kui keegi meie hulgast hakkab esitama küsimusi selle kohta, millised need teise toa inimesed tegelikult on, mida nad tegelikult tahavad ja ehk on nad koguni samasugused nagu meie – omakasupüüdlikud ja üldse mitte paremad? Vaikimisi oleme omavahel kokku leppinud selleski, et nad on natuke lapse moodi, kuigi südames head.

Kas võib olla, et see, mida nad meie maailmas näevad, ei tekita neis tahtmistki meie moodi olla? Aga sellist valikut pole! Ei meie ega nemad tohi tahta midagi muud kui integreeruda. Näiteks õppida ära keel. Ma arvan, et enamik neist Brüsseli araabia meestest oskas piisavalt sealset keelt, et oma igapäevast tööd teha. Keegi ei nõuagi neilt, et nad loeksid flaami või vallooni klassikuid – „Nad on natuke lapse moodi...“ Noorematest tulijatest on osa küll omandanud seal korraliku hariduse ja teenivad kohalike elanikega samaväärset palka. Kuid nendestki ei taha paljud jäljendada ei flaame ega valloone, kuigi sissetulek võimaldaks seda neile. Aga mida nad siis tahavad?

Flaamideks, valloonideks, sakslasteks, eestlasteks saab integreeruda siis, kui oled mõnesse kohalikku perekonda abiellunud. Siis su lapsed – või pigem lapselapsed – on kohalikud elanikud. Sellist asja on ikka olnud, nii Belgias kui ka Eestis. Suure vene luuletaja Puškini vaarisa oli aafriklane, ka tema enda välimuses oli sellele vihjeid. Eestis on nõukogude aja massilise sisserände tulemusena palju inimesi, kes kannavad endas küll eri identiteetide raskust, aga kõigi nende lugudes on Eesti sees. Ja ega kõik "puhastverd" eestlased armastagi Eestit, mõned koguni vihkavad.

Kuid mõeldes Belgiale, millest mul on see üks mäletus, ja Saksamaale, mida ma tunnen üle 30 aasta, ja Eestile, kus progressimeelsed eestlased tahavad, et uutele tulijatele elu kergemaks tegemiseks oma ajaloost loobutaks, julgen ma öelda: integratsioon on ühe-mehe-või-naise-projekt. Vaadake kas või Kuzitškini! Kollektiivselt ei saagi integreeruda – see on seesama vana sotside uue inimese kasvatamise idee. Uude rahvusesse sulandumine on veel intiimsem kui abielu: võtta teine nii omaks, et paljust omast selle pärast loobuda. See on võimalik kas perekondlike suhete või mingi muu samavõrra isikliku, siduva ja pika ajaga langetatud otsuse kaudu.

Teha eestlasteks sadu ja tuhandeid kasulikke võõraid, kellelt me tahame tegelikult vaid seda, et nad meile pensioni maksaks, ei õnnestu kuidagi. Nad ei ole nii rumalad: nad jälgivad meid, enamasti me ei meeldi neile või kui hakkamegi natukehaaval meeldima, siis ainult juhul, kui me ise endale meeldime ja nendega ausad oleme.

19 KOMMENTAARI

u
UUTE OKUPATSIOONIVÕIMUDE EESMÄRK - PÕLISRAHVASTETA EUROOPA! 29. märts 2016, 15:19
Uute okupatsioonivõimude (USA-EU oligarhiagrpeeringute-soroste) eesmärk: hästi assimileeritud/väljasurnud põlirahvastega brüsseliseeritud Euroopa!
(loe edasi)
k
Kalle (54) 29. märts 2016, 13:44
Ah et Puškini vaarisa oli aafriklane? Mina mõtlesin, et neeger...
Loe kõiki (19)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee