Äkki oleks mul õnnestunud Pyongyangi haiglas sellist pilti näha!? (KCNA)

"Kas sul on vaja haiglasse minna?“ küsis Põhja-Koreas mult üks giididest. Uskumatu, ma näeksin, milline on Põhja-Korea haigla… või noh, milline ta on turistidele näidatuna... Aga et te aru saaksite, kuidas see juhtus, alustan lugu algusest.

Ärkasin keset ööd, kuuldes, kuidas minu sakslannast toakaaslane oksendab. Kui ta tagasi tuppa tuli, küsisin, kas kõik on ikka okei. Meike teatas, et ta on pool ööd oksendanud.

Ma magasin tol ööl ülihalvasti, ärkasin kogu aeg üles. Kuni varahommikul ise ka vetsupotti kallistama pidin. Nonii, olime mingi haiguse üles korjanud.

Kui äratuskell helises, pidin nentima: ma ei saa võtta ette kolmetunnist bussisõitu demilitariseeritud tsooni (DMZ) juurde. Ütlesin seda ka meie giididele. Oli näha, et nad ei usu mind (meid?). Rim sõnas, et kui me kaasa ei tule, siis ei tohi mingil juhul hotellist väljuda. Ma tunnen end nii halvasti, kuhu ma tema arvates uitama lähen?

Siis pidin nende nähes vetsu jooksma.. Hommikul oli klaasitäie vee joomine tundunud väga hea idee. Paraku see polnud nii suureärane mõte.

Rim ja Kim said siis aru, et ma tõesti ei mõelnud haigust välja ning Rim küsis, kas mul on vaja haiglasse minna. Muigasin omaette: oleks see vast kogemus! Siiski nentisin, et seda ei ole vaja, tegemist on ilmselt mingi kerge toidumürgitusega.

Just toidus asi oligi – midagi eelmise päeva lõunasöögiga oli valesti. Meie grupis olid samad haigussümptomid viiel inimesel. Sealjuures ei saanud see kindlasti olla lihast, sest minu toakaaslane Meike on taimetoitlane.

Giidid olid üsna pabinas selle pärast, et me peame nüüd Põhja-Koread räpaseks paigaks. Nad püüdsid igal moel jätta muljet, et saime haiguse kaubanduskeskuses mingeid näkse ostes. Nimel käisime eelmisel päeval kaubanduskeskuses, kus paljud meid ostsid toiduletist lahtist toitu. Mina mitte. Ma ei söönud mitte midagi muud, ainult neid asju, mida tervele grupile pakuti.

Ma siis rahustasin giide ja ütlesin, et ma tõesti ei arva, et nende riik on räpane. See on minu kolmas kord Aasias ja iga kord on midagi taolist juhtunud. Aasia on Aasia.

Igatahes. Haiglasse ma ei soovinud minna, küll aga uurisin, kas saaks sõita läbi mõnest apteegist, et mul õnnestuks ravimeid osta. Giidid hakkasid puiklema, nii et mul oli selge: Põhja-Koreas lihtsalt ei ole selliseid ravimeid. Õnneks päästis olukorra üks grupis olnud austraallane, kel olid vastavad rohud kaasas ning need mõjusid nii hästi, et ei pidanudki hotelli jääma :)

Aga küsisin meie lääne giidilt Charlotte’ilt, kas mul ikka on õigus ja neil pole ravimeid. "Asi on selles, et meil ei ole luba sõita hotellist terve grupiga kuhugi mujale. Korea giididel tuleks sellega probleeme,“ ütles Charlotte.

Ma olin ikka kahtleval seisukohal. Palju loogilisemalt kõlas seletus, et neil lihtsalt pole ravimeid. Charlotte soovitas mul aga lugeda ühe šveitslase (keda ta tunneb isiklikult) raamatut "Kapitalist Põhja-Koreas“. Nimelt elas šveitslane seitse aastat Põhja-Koreas ning edendas missioonitundest sealset ravitööstust.

Charlotte võttis kotist välja tabletid. "Ma ütlesin korealastele, et ma hakkan vist haigeks jääma ja nad tõid mulle juba järgmiseks päevaks tasuta tabletid,“ teatas Charlotte. Ja et mulle oleks nad ka toonud ravimid, kui mul oleks vaja olnud. Aga austraallase antud tablett ajas asja juba korda.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

13 kommentaari

S
see ATAMM  /   14:46, 29. märts 2016
sa õeluse hunnik ole parem vait ,mis sa targutad
A
ATamm  /   22:18, 27. märts 2016
Kuidas küll nii harimatud isendid sattuvad väljavalitute turismireisi? Vähemalt mingigi enesekriitika võiks olla. Huvitav, kas Õhtuleht ei redigeerigi tekste? Kommentaare küll usinasti kustutab....

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis