Kommentaar

Mart Helme | Euroopa tulevikuks on diktaatorid (280)

Mart Helme, ajaloolane ja EKRE esimees, 23. märts 2016, 18:47
Foto: ARNO SAAR
Kui moslemiterroristid ründasid Pariisis ajakirja Charlie Hebdo toimetust ja tapsid hulga inimesi, kuulutasid Euroopa riigipead, et ei lase terroristidel ennast hirmutada ja et Euroopa väärtused jäävad vankumatult püsima. Sama kordus Pariisi järgmise veresauna järel. Sama kordub ka nüüd, kui terroristid tapsid enam kui kolmkümmend inimest Brüsselis.

Euroopa väärtused on pühad! Me ei lase ennast hirmutada! Mina olen Charlie Hebdo! Me kõik oleme belglased!

Õõnsad loosungid

Vabandust: see kõik on õõnes, kulunud, hambutu, silmakirjalik. Sest järgmised terrorirünnakud on juba planeeritud – ja ka neile järgnevad ilmselt samasugused euroföderalistide vastastikused kaastundeavaldused ja teatraalsetes poosides esitatud deklamatsioonid, mille mõju Euroopat haaranud allakäigukeerisele on tegelikkuses nullilähedane.

Miks? Sest Euroopa keskpärastest poliitbroileritest koosnev bürokraatlik „eliit“ ei saa tunnistada, et on lühinägelikult, vastutustundetult ja saamahimuliselt juhtinud meie kontinendi tsivilisatsioonide vahelisse sõtta, milleks pole valmis ei Euroopa rahvad ega nende juhid, milleks on aga vägagi valmis mitme põlvkonna vältel enesetaputerrorismi harrastanud moslemid.

Nii ei jäägi viimastel kümnenditel täielikult kuldvasika kummardamisele pühendunud euroliidritel muud üle, kui korrutada vanu, reaalsusega üha räigemas vastuolus olevaid mantraid ja otsida süüdlasi paremäärmuslasteks, rassistideks ja Kremli käsilasteks ristitud oponentide hulgast.

Jah, ma mõistan Junckeri, Merkeli, Hollande`i ja teiste dilemmat. Õigupoolest ongi neil ainult kaks valikut.

Esiteks: tunnistada, et senise poliitikaga on täielikult ummikusse jõutud ja teha kannapööre ning alustada kogu Euroopa ühisjõududega võitlust massiimmigratsiooni vastu, kehtestada olukorra kontrolli alla saamiseks Euroopas ranged liikumispiirangud, turvakontrollid ja surmanuhtlus vägistajatele, marodööridele ning terroristidele.

Või teiseks: tagasi astuda ja lasta võimule poliitikud, kes ei põe valehäbi „euroopalike väärtuste“ kõrvaleheitmise pärast ja teadvustavad nii endale kui ka oma rahvale, et tegemist on meie kontinendi rahvuste võitlusega elu ja surma peale.

Must stsenaarium

Euroopa praegune poliitiline „eliit“ ei tee muidugi kumbagi. Bürokraatliku mõtteviisi kandjatena keevitatakse endiselt kokku mingeid ajutisi lahendusi ja püütakse kontrollitava propagandamasina abil ühiskondi edasi manipuleerida. Resultaadid on muidugi üha kesisemad.

Tulemuseks on kaose süvenemine, terroristide jätkuvad kaitsetute inimeste tapatalgud ja ühiskonna kiirenev radikaliseerumine, mis ühel hetkel viib klassikalise revolutsioonilise situatsioonini, kus alamkihid ei taha enam vanaviisi ja ülemkihid ei saa enam vanaviisi elada. Toimub plahvatus. Ning selle käigus pühib kannatuse kaotanud rahvas minema abituks osutunud ja selle tõttu delegitimeerunud võimu. Ent mitte ainult.

Süütute inimeste süstemaatilisi tapatalguid korraldanud moslemid satuvad liikuma läinud massi erilise raevu objektiks. Moslemite getod pühitakse maa pealt ära. Nagu ajaloost teame, ei halastata niisugustel puhkudel ka naistele ja lastele. Stiihial pole silmi, stiihia ainsaks tundeks on viha.

Selles hävitustöös osalevad muide mõnuga ka politsei ja sõjavägi, kes seni on olnud sunnitud hambaid kiristades täitma poliitkorrektseid ettekirjutusi ning moslemite ja teiste immigrantide ülbitsemise ees silmad sulgenud. Teame ju – ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Leiab aset uus mauride väljaajamine.

Ah et Euroopas pole see võimalik? On. Kakskümmend aastat tagasi nägime seda Balkani sõdades, oleme seda näinud Põhja-Iirimaal, nägime seda äsja Ida-Ukrainas. Ajaloos võib seda nimetada klassikaks.

Lõpetamegi seepärast klassikaga. Robert Stevensoni surematus „Aarete saares“ ütleb mereröövel Israeli Hands laevapoiss Jim Hawkinsile, keda ta tappa üritab: „Surnud ei hammusta“. Praegu on see eurooplasi tapvate moslemite lipukiri. Juncker, Merkel ja kõik need teised võivad oma arulageda ja Euroopa Liitu kõige kiiremini lammutava poliitikaga muuta selle ühel hetkel aga ka kättemaksu ihkavate eurooplaste lipukirjaks.

On lihtsalt nii, et kui poliitikud ei arvesta rahvaga, ei arvesta rahvas lõpuks ka poliitikutega. Ja siis läheb poliitika valitsuskabinettidest ja parlamendisaalidest tänavatele.

Kui kaos lõpuks korrastub, avastavad Euroopa rahvad aga, et neid juhivad nende endi keskelt võrsunud diktaatorid, kellel seisab ees Euroopas uute tasakaalude valuline paikanihutamine, sest masse ei ohjelda demokraatlike protseduuridega. See on siiski juba Euroopa ajaloo uus peatükk.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee