Kommentaar

Toomas Alatalu | Euroopa pole taibanud, et on sõjas (40)

Toomas Alatalu, vaatleja, 22. märts 2016 19:22
Foto: EMMANUEL DUNAND
Alustaksin pealkirjas öeldu selgitust sellest, et kui Euroopa Parlament arutas mullu novembris (välispäritoluga) noorte radikaliseerumise vastast strateegiat, siis oldi mures rahvusriikide “välisvõitleja“ defineerimisega. Mõistagi on jutt ammu „kuulsaks“ saanud noorukitest, kes teevad palgasõduritena sõdadest lõõmavas Lähis-Idas mitmekuulisi otsi, et siis jälle oma elupaika tagasi pöörduda, nagu poleks midagi juhtunud.

Tappev poliitkorrektsus

Või võtkem kas-või juba müüdiks saanud lugu rohelistest mehikestest, kes lihtsalt ilmusid, relv käes, kohale ja et nad ei öelnud, kes nad on, ei nimetatud neid pea terve nädala jooksul Vene sõduriteks. Nagu ka nende ilmumist Krimmi sõjaliseks sissetungiks, sest sõda käib ju ikka avalikult oma lipu ja sõja kuulutamisega. Krimmis ilmusid Vene lipud küll lõpuks välja, ent samasugune kometimäng läks peagi lahti Ida-Ukrainas, kus Venemaa väeosi formaalselt pole, küll aga on „vabatahtlikest Venemaa sõjaväelastest koosnevad üksused“.

Antud terminite mäng on vaid üks osa ookeani taga sünnitatud kurikuulsa poliitkorrektsuse loomingulisest jõustamisest Euroopas. Selle käigus tekkisid kindlad tabuteemad (näiteks kunstlik migratsioon) ja taburiigid (näiteks Venemaa), mille või kelle kohta tuli öelda midagi ilustavat ehk tegelikkusele mittevastavat.

Terminite mäng võinuks veel kaua kesta, kui Ukraina sündmuste haripunktil poleks põhitandrist kaugele areenile tulnud täiesti uus jõud –  nimelt islamikalifaat (IS, ISIS, Daesh). Sünniaeg 29. juuni 2014 on tegelikult vaheetapp tollase seltskonna ja nüüdse reaalse tegija kujunemises, mis algas juba 15 aastat varem.

Enne teda oli lääne tsivilisatsioon kokku põrkunud al-Qaeda äärmusislamistidega, keda juhtis Osama bin Laden ja kes jättis ajalukku jälje New Yorgi tornide hävitamisega. Al- Qadealt tuli teisigi üksikrünnakuid, ka Euroopas (Madrid 2004, London 2005), ent tema globaalsest haardest on raske rääkida.

Maha magatud sõda

Küll aga on globaalse haardega jõud kalifaat, kes tuli areenile siis, kui nn Araabia kevad oli oma revolutsioonide, usu- ja kodusõdadega kogu muslimiilma pannud piisavalt ühes rütmis hingama ja ühes suunas mõtlema.

Juba see, et kalifaat suutis mõne kuuga enda kontrolli alla saada Suurbritannia-suuruse territooriumi ja et USA president Obama pidas õigeks saata septembris 2014 väed Iraaki tagasi, rääkis kalifaadi võimekusest. Praktiliselt läks siiski nii, et USA ja EL tegelesid järgmised kuud Iraani tuumaprogrammi (leping sõlmiti 14.07–17.09.2015) ja Ukrainaga.

Samuti leidus varju jäänud jõude, kes suunasid kalifaadi mehed Süüria presidenti kukutama. Kogu selle aja ehk juuni 2014 – september 2015 pani ISIS kõigi teiste väljatõrjumise ja enda kehtestamise nimel Aasia ja Aafrika riikides metsikusi toime. Euroopas oli selleks ajakirja Charlie Hebdo ründamine jaanuaris 2015, millele reageerimine – ühismarss sõnavabaduse kaitsmise nimel – andis märku, et Euroopa ladvikule polnud kohale jõudnud peamine: nimelt see, et ta on sõjas. Et on tekkinud vastane ISISe näol, kes kamandab rindeid Iraagis ja Süürias, löögirühmi kümnetes kolmanda maailma riikides ja üksikvõitlejate võrgustikku Euroopas. Kui Euroopas lähtuti siiani sellest, et islamiäärmuslastega (terroristidega) sõditakse seal, siis ühel hetkel astus see sõda teleekraanidelt maha Euroopa enda tubadesse ja tänavatele. Novembrirünnakutest Pariisis sai lõppkinnitus – sõda islamiäärmuslasega on nüüd ka siin, Euroopas. Ja nende mängureeglid, sealhulgas sõja pidamise võtted on sootuks teised, kui seni teadaolevad.  

Asjast arusaamist raskendasid Euroopas end siin parasjagu kehtestavad migrantide kolonnid, mida saatsid sündmuste üle kontrolli kaotanud poliitikute tuututamised – ärge ajage migrante sassi terroristidega.

Uusaastaöö Kölnis sellele järgnenud valetamistega pani asjad aga paljuski paika. Nagu ka reedel Brüsseli eeslinnas alanud politseioperatsioon, mis kulmineerus Pariisi veretöö ühe kavandaja tabamisega, ent tänu põhjalikele telereportaažidele sai selgeks seegi, et kurjam elas kogu selle aja nii-öelda omade keskel, kes olid tema tabamisest häiritud ja veelgi enam sellest, et politsei üldse julges sellesse rajooni siseneda. Tõsi, relv ühes ja politseikoer rihma otsas teises käes.

Kui lisada, et ISIS ründas just Malis,  mõni päev varem Türgis, enne seda Tuneesias ja Pakistanis, siis oli vaid aja ja koha küsimus, kus võib sama asi Euroopas toimuda. Ei maksa unustada, et 27. veebruaril Süürias kehtima hakanud relvarahu tähendas samas hävitussõja jätkamist ISISe ja tema mõttekaaslaste vastu. Seda kõigi poolt ehk siis kogu maailm läks ISISe vastu! Miks ei arvestatud aga piisavalt seda, et vastase seisukohast ei piirdu see üksnes Süüria-Iraagiga, ei oska öelda.

Küll aga torkaks killuna see, et Venemaa, lõpetades suurt operatsiooni Süürias, andis teada 2000 omamaise ususõdalase hävitamisest, kellest 17 olid komandörid. Pole aga kuulnud midagi analoogset Euroopast pärit sõjardite kohta, sest siin alles täpsustatakse, kuidas sealseid võitlejaid nimetada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee