Kokavõistluse Bocuse d´Or Eesti eelvoorus võidukas olnud Dmitri Rooz korraldas tänavu veebruaris restoranis Farm autoriõhtusöögi, mille käigus sai proovida tema valmistatud võidutööd. Viiekäigulise õhtusöögi peakangelaseks oli Peipsi koha ainulaadses serveeringus. (Stanislav Moškov)

Kokk Dmitri Roozil (41) on praegu ülikiired päevad. Ta treenib kokkade võistluse Bocuse d’Or ehk n-ö kokkade olümpiamängude Euroopa eelvooru jaoks, mis toimub 10. mail Budapestis, lisaks on käsil ettevalmistused kahe uue restorani avamiseks. Kolme tegutseva restorani peakoka ülesanded veel nagunii.

Dmitri, rahvuselt venelase eesti keel on pea laitmatu, aktsenti pole kohati isegi tunda. Kirjavigu teeb ta natuke küll, aga pole hullu. „Käisin küll vene koolis, aga eestikeelses lasteaias ja tuttavad olid ka enamasti eesti poisid,” ütleb põline Õismäe poiss, kes samas Õismäe gümnaasiumis käis ka koolis.

Dmitril on vend. „Vend, kes õppis eesti koolis, ei huvitu kokaametist. Ka lapsed, kes praegu käivad eestikeelses Järveotsa gümnaasiumis, ei taha kokaks saada, aga head toidu tunnevad ära ja oskavad seda hinnata,” ennetab mees küsimust võimaliku kokandusperekonna olemasolu kohta.

Dmitri 17-aastane tütar Dajana plaanib hoopis kirurgiks õppida. „Tema unistus on olla just vastsündinute kirurg. Talle on bioloogia, keemia ja muu säärane kogu aeg meeldinud,” on isa tütrega väga rahul.

Poeg Martin on 14 ja ega tema veel väga täpselt peagi teadma, kelleks saada tahab. „Praegu on palju juttu sellest, et poiss tahab õppida lennukipiloodiks. Käisime temaga isegi Tartus plaaneriga sõitu proovimas. Võib-olla ongi kunagi Tartu lennukooli (Nordic Aviation Academy) minek, ei tea, eks aeg näitab,” on isa laste iga valikuga rahul ega suru enda arvamust neile peale.

Tahtis maailma näha

Miks Dmitrist just kokk sai, on päris huvitav lugu. „Aeg oli selline, et tahtsin maailma näha. Ja pea ainus võimalus selleks oli n-ö mere kaudu. Leidsin, et kokana oleks laevale pääsemine üks väga hea asi. Läksin tollasesse kommertskooli ja õppisingi kokaks. Praktiseerisin kõvasti ja siis läksin peaaegu kaheks aastaks tööle Miiduranna sööklasse. Sööklas töötamine andis kõva kogemuse – iga päev käis söömas umbes 600 inimest. Tegime klassikalist eesti toitu. Igatahes väga hea algus edasisele karjäärile! Miidurannast läksingi edasi juba merele, kaheks aastaks kokaks transpordilaevale. Jõudsin läbi käia üsna palju maid Aafrikast Euroopani. Laevas oli 35 inimest, kellele pool aastat jutti pidid iga päev süüa andma. Pidi kombineerima, et toit üksluiseks ei läheks. Kuulasin ära, kes mida süüa tahab. Kui taheti pelmeene, istusime meeskonnaga maha ja tegime neid kõik koos,” meenutab Dmitri.

Pereloomine lõpetas mere-elu

Mere-elu lõpetas Dmitri ära, kui pere lõi: „Võtsin naise, sündisid lapsed ja leidsime, et selline pool aastat järjest mere-elu ei sobi meile kohe mitte. Tulin ära ja sattusin kokaks Andrus Laaniste juurde restorani Primavera. Tema oligi see, kes mul kulinaariamaastikul n-ö silmad lahti tegi.”

Primaveras töötas Dmitri neli aastat. Siis tuli Kapten Flinti käivitamine. „Aastake seal ja siis juba tulingi siia meie gruppi, kuhu kuuluvad restoranid BeerHouse, Farm, Rukis ja Korsaar. Olen brand-chief, mis tähendab, et igas restoranis on oma peakokk ja mina olen siis kõikide kokkade pealik või kuidagi nii.”

Päris iga päev Dmitri nüüd restoraniköögis süüa ei tee, aga päris ilma ka ei saa: „Teeme menüü läbi, degusteerime, seda kõike koostöös peakokkadega.”

Lisaks senisele neljale restoranile on gruppi juurde tulemas veel kaks ning kõige peale kulub mehel tohutult aega: „Hakkame BeerHousi maja ülemistele korrustele kaht restorani ehitama. Kontseptsioon on hea, ruumi palju ja kodumaist toorainet tuleb aina juurde.”

Kui Dmitri käest küsida, mis kokaameti juures see kõige raskem on, naerab mees: „Kõige raskem on hommikul silmad lahti teha!” Nali muidugi, aga tegelikult ta oma ameti juures midagi raskeks ei peagi: „See on elustiil. Ma olen ju juba 25 aastat kokk olnud.”

Süüa tuleb teha aja peale

Dmitri ei osale võistlusel Bocuse d’Or mitte esimest korda. „2010. aastal jõudsin samuti Euroopa eelvõistlusele, aga finaalipääsust jäi natuke puudu. Loodan, et seekord läheb kõik hästi, sest palju on tehtud ja treenitud,” kinnitab Dmitri.

Treenimise jaoks on meeskonnas lisaks abistavale noorkokale Vladislav Buravikile kohe ka treener olemas, restorani Korsaar vanemkokk Pavel Djatckov. Toetavad ka Manu Olde Hansast, Vladislav Djatšjuk Telegrafist, Dmitri Demjanov. ,,Ja just tulin praktikalt Taani restoranist Geranium, kus peakokaks on Rasmus Kofoed, kes on kolm korda sellel võistlusel osalenud ning saavutanud 3., 2. ja lõpuks ka 1. koha. Geraniumis on tunda head ja distsiplineeritud tiimitööd ja sel aastal sai restoran ka kolmanda Michelini tärni!”

Dmitri selgitab, kuidas treenimine käib: „Tellime tooraine, valmistan selle ette ja läheb aja peale tegemiseks – taimer pannakse käima. Aega on ette nähtud viis ja pool tundi. Esimesel treeningul läks mul aega 9 tundi... Siis 8 tundi, 7 jne. Treeneril on taimer pihus, et asi kontrolli all oleks. Treenida tuleb nii kaua, et pärast teed asja ära kasvõi silmad kinni. Ega see kerge ei ole, aga ma teadsin, mis mind ees ootab. Abikaasa Olga küll ütles, et sa ikka mõtle järele, millega ennast seod. Aga mis seal enam, asi on juba käima lükatud ja nüüd on vaja ainult edasi minna. Eks perega saab praegu vähe koos olla, aga kannatame ära!”

Trennimaterjal ei lähe sugugi prügikasti, kinnitab Dmitri: “„Maitsta saab põhimõtteliselt kogu mu kaaskond, aga esialgu pistan mina enam-vähem kõik nahka. Kui asi on lihvitud, siis saan alles teistele anda. Et oleks süües selline plahvatus, mitte mingi poolik asi.”

Euroopa voorus osaleb 22 riiki, 12 saab edasi finaali. „Eelmisel korral jäi napilt puudu, olin 14. Kui Euroopa voorust edasi saab, on pool aastat ettevalmistusaega Lyonis toimuvaks lõppvooruks. Ja kui praegu on tooraineks tuuraline sterlet koos musta kalamarjaga ja punahirveliha, siis finaalis on juba teised toorained.

Dmitri ei jõua ära tänada kõiki, kes on teda toetanud ja toetavad ning kelleta selline suur ettevõtmine ilmselt ei õnnestuks: „Eesti kulinaaria instituut, Elektrolux,Varbla kalakasvatus, Dieta, Bestmark, Dunker, restoran Farm, maaeluministeerium, EAS, Convotherm, kogu võistluse Bocuse d`Or tiim,” loeb mees kõik oma toetajad üles. Kokk on ülimalt rahul ka kasutatava toorainega: „Varbla sterlet ja Saaremaa punahirv on super. Praeguseks on harjutamiseks läinud juba 95 kala ja 60 kilo hirveliha! Ja veel jääb kaks kuud treenida...”

Dmitri on täiesti kindel, et seekord peab asi õnneks minema: „Tuleb lihtsalt korralikult oma töö ära teha!”

Vabal ajal käib kalal

Kokkamine, organiseerimine ja võistluseks valmistumine võtab Dmitril praegu tegelikult kogu aja. Kui vähegi vabam olemine, on esikohal pere. Ja vähemasti pühapäeviti teeb ta ka kodus süüa, muul ajal on see naise teha – Dmitrit lihtsalt ei ole kodus. „Aga muidu meeldib mulle väga kalal käia. Ja metsas. Aga jah, esimesel võimalusel torman kalale. Ma olen selline sportlik kalastaja. Hüppan autosse, sõidan jõe äärde. Viis tundi ja juba koju. Ei mingit telgiga päevade viisi jõe ääres olemist. Ja püüan ainult haugi,” kirjeldab Dmitri oma kalamehekombeid.

Sporti püüab mees ka jõudumööda teha ja jõusaalis treeneri käe all end treenida. Mida ta aga ei tee, on teleri vaatamine ja paberlehtede lugemine, pole lihtsalt aega: „Kõik, mis vaja, on telefonis: lehed, raamatud, uudised. Sealt ma veel jõuan lugeda.”

_____________________________________________________________

Dmitri Roozi võit Eesti eelvoorus oli ülekaalukas

Kokkade võistluse Bocuse d’Or Eesti eelvooru võitis Dmitri Rooz, teise ja kolmanda koha said Dmitri Fjodorov ja Pavel Gurjanov. Võitja sõidab mais Eestit esindama nn kokkade olümpiale Budapesti.

Dmitri Rooz võitis võistluse ülekaalukalt. Nii tema liha- kui ka kalaroog osutusid konkurentide omadest igati paremaks.

Euroopa vooru edasipääsu nimel võistlesid viis Eesti tippkokka, peale võidukolmiku Taigo Lepik ja Vladimir Upeniek. Kandidaatidel tuli sarnaselt finaalvõistlusega valmistada range reglemendi järgi viie ja poole tunniga kaks võistlusrooga. Kohustuslike toorainetena kasutati liharoa valmistamisel Eesti vutti, vutimune ja varssellerit. Kalaroa põhitooraineks olid koha ja merekarbid.

Žüriisse kuulusid Rootsi tippkokk Jonas Lundgren, Heidi Park, Anti Lepik, Inga Paenurm, Tõnis Siigur, Vladislav Djatšuk, Rudolf Visnapuu, Andrus Laaniste, Jari Karlsson, Patrice Daniel, Ülle Tamsalu ning žürii auliikmena Dimitri Demjanov.

Suurimaks õnnestumiseks oli kalaroog. Perfektne küpsusaste, veatu serveering ja maitsebukett, millesse võis armuda – nii iseloomustas žürii Dmitri tööd.

Liharoa vutt oli kõigil viiel võistlejal valmistatud üsna samal tasemel, kuid jällegi suutis Dmitri olukorra enda kasuks pöörata põnevate lisandite („kivikartuli”) ja mitmekülgse maitsepaleti abil ning see ei jäänud märkamata.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis