Kommentaar

Marek Strandberg | Majanduslik ajupesu ja akadeemiline bluff – tantsuparnerid fosforiidipeol (20)

Marek Strandberg, teadlane, 18. märts 2016 17:06
Foto: MATI HIIS
Teadmiste rakendamise toimiva kava puudumine ja saamatus rakendada teadmisi majanduses on nüüdseks viinud geoloogid ja mäeinsenerid sinnamaale, et ollakse valmis teenima mistahes huvilist, kes vaid raha maksab. Hädas kaevandusettevõtjad tunnevad heameelt, et see teadusrahvas nüüd fosforiidikaevamise eest seisab. Loomulikult öeldakse, et uurimise pärast.

Fosforiidiäri on arenenud maailma jaoks minevik. Vähemalt selles ajalises perspektiivis (20–25 aastat), mille jooksul kaevandused võiksid Eestis taastekkida. Loodusvarade ja nendega seotud tehnoloogiate uurimist ei saa kuidagi alahinnata, kuid selle tegevuse käivitamine kaevandusettevõtete pankrotipaanikas sätib uurimisfookuse vaid ühte kohta – fosforiidile ja diktüoneemakildale. See ei ole hea teaduse tunnus. Sundviskes teadlaskond ja insenerid pole just parim alus majandusele, mida loodame ju näha toimimas uudsetes valdkondades, mitte minevikus.

Samal teemal

Kuidas kopp maasse löödi

Fosforiidihinnad on laes. Tonni sellise kraami eest saab 350 dollarit. On aasta 2009. Aga samal ajal on ka naftahinnad põlevkivikaevajate jaoks atraktiivselt kõrged. Nende unistus on toota põlevkvist nafta aseainet ja sellest omakorda bensiini ja diislikütust. Unistatakse moodsast päris oma kaevandusest.

Ojamaa kaevandus avataksegi 2013. aasta jaanuaris. Sealt veab põlevkvi õlivabrikuni 12,5kilomeetrine konveier. Maaalune on täis moodsat kaevandustehnikat. Kaevandus on plaanitud toimima 20 aastaks ja selles on peaagu 60 miljonit tonni põlevkvi. Kaevanduse avamiseks on kohale korraldatud ka president – vaieldamatu tunnustus ettevõtte võimele tähelepanu tõmmata.

Pressiteate järgi kiidab president ettevõtmist ja põlevkivi kaevandamise usinust. Nafta hind võbeleb tasemel enam kui sada dollarit barrelilt. Ojamaa kaevanduse ettevalmistamist alustati 2004. aastal, kui saadi kaeveluba. Kaevanduse ehitamine algas 2009. aastal. Kaevandamine on pika vinnaga ettevõtmine. Ojamaa kaevandustesse tehtud investeeringuid on ca 100 miljonit eurot. VKG käive on ca 150 miljonit eurot. 2010. aastal saadi kasumit ca 20 miljonit eurot.

Nüüdseks on naftahind lonti vajunud ja esimene pärast 40 aastat avatud kaevandus on saanud ettevõtte hauakambriks. Sada miljonit eurot kasutult lebavat vara on väga kulukas ja majanduslikult valus koorem. Omanikele toob see vara miljoni või enama euro eest kuus vaid kurbust ja kahju.

Jõude seisva kaevandustehnika mure on ka teistel. Kaevurite ja teiste töötajate koondamine on lainena käima läinud. Tehnikat aga koondada ei saa. See tuleks kas maha müüa või leida sellele muu kasutus.

Teine vana armastus

Majanduslikult valusal ajal meenubki mitte veel päris roostetanud vana arm – fosforiit. Nagu juba öeldud: ettevõtete PR-võimekuses ja võimes kahelda ei maksa. Kui oli võimalik fossiilse süsiniku käitlemist korraldava ettevõtmise käikulaskmisele kohale toimetada muidu väga innovatiivne president ja panna ta maa-aluseid käike kiitma, suudetakse kindla peale avalikust ka muul moel mõjutada.

Vaieldamatult on fosforiit poliitiliselt pingestatud teema ja ettevõtlusvaldkond. Miljonitesse ulatuv saamata jääv kasum on aga piisavalt valus igale ettevõtjale. Ilmselt loobuksid samades oludes tavalisel turul toimijad sellisest ettevõtmisest.
Ida-Virumaal tasub aga kindlasti proovida hirmu ja lootuse kokteili.

Hirmutamine on tuntud juba 1990. aastate algusest, kui seda harrastasid Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi – nende tegevus oli nende endi väitel ainus, mis lahendas sotsiaalseid ja majanduslikke pingeid Ida-Virumaal.

Samade võtete arsenal võetakse kasutusse ka nüüd. Kui kaovad kaevandused ja põlevkivitööstus ja ... oi-oi, te ei taha teada, mis siis saab! Võibki minna üsna kurvalt, kui pole loodud alternatiivseid maapealseid töökohti. Milliseid töökohti? Kas või paljuräägitud taastuvenergeetika ja selle päikese- ja tuulejõujaamad ning sellega seotud töökohad hõivavad muudes riikides üsna korralikult tehniliselt andekaid. Ja kaevurid on vaieldamatult andekad.

Vahel võib töökohtade loomine jääda kohaliku võimu käpardlikkuse taha. Sõnajalgade võimaliku tuulikutehase lähedane tuulepark võib seetõttu minna vett vedama, et ametnikud alahindasid kavandatavate tuulikute mõju radarseirele. Nad ei hinnanud seda kahjuks üldse. Nüüd tõmmatakse põuetaskust veel üks trump ja see on loomulikult fosforiit.

 

Palju pappi kõigile

Maailma fosforiidivajadus on 35 või veidi enam miljonit tonni aastas. Inimkond kasvab. Poole sajandi pärast võib inimesi kokku olla juba üheksa miljardit. Paraku ei pruugi paika pidada ennustus, et siis on fosforit väetistena vaja veelgi rohkem kui nüüd. Juba praegu on kolmveerand põllumaast nende taimede kasvatamise all, millega toidetakse loomi, kelle inimesed enamjaolt ka ära söövad.

Samal moel üheksa miljardi inimesega toimides saab põllumaa otsa. Järelikult on vaja teistlaadset toidutootmistehnikat. See kindlasti tuleb. Mahedam ja korraliku jäätmemajandusega. Meie toiduratsioonis saab olema suhteliselt vähem liha ja ilmselt rohkem sünteetilist toitu. Ja loomulikult raisatakse toitu oluliselt vähem. See kõik kokku loob pildi, kus mineraalse fosfori vajadus võib koguni väheneda. Märkimisväärselt.

Teadusest raha teenriks

2009. aastal toimus Tallina Tehnikaülikoolis rahvusvaheline maasoojusenergia konverents. Selle üks küsimusi oli, kas Eestis võib olla kohti, kus maasoojusest saaks linnadele kütet või koguni energiat elektrijaamade jaoks.

Kas tõesti Eestis? Just! Sest me ei tea, mis on selle maakihi all, mis on jääajast saati püsinud jahtununa. Eesti seninine sügavaim puurauk on vast 800 m sügavune. Teadmised maasoojuse ja süvageoloogia kohta hakkaksid tulema 2000–3000 m sügavuselt. Just sealt võib oodata midagi sootuks uut.
Isegi parimal juhul oleks fosforiidikaevandamise ahvatleva kõrvaltooraine, diktüoneemakihi haruldaste metallide võimalik müügimaht vaid väike osa sellest käibest, mida loodetakse fosforiidist. Seega ei ole lootagi, et lihtsalt saadav toore võiks parimalgi juhul põhiäriks muutuda.


Ehk siis: ainus nähtav põhjus, miks praegu näeme fosforiiti jõuliselt poliitiliseks teadusteemaks kerkimas, pole muu kui end ummikusse majandanud kaevandusettevõtted. Uut majandust toetada võivad materjalitehnoloogiad ning nende uurimine on samas tähelapanu ja rahastuseta.

Uudsel materjalitehnoloogial põhineva supekondensaatorite tööstuse liikumine Eestist Saksamaale sealse maksumaksja hoole alla on mainitud probleemi üks näide. Geoloogid on aga koondunud fosforiiditeema ümber, et hea seista ennekõike oma toidulaua katmise, mitte niivõrd teaduse eest.
On ju üsna selge, et kui loomult innovatiivne ja energiasõltumatust toetada võiv süvageoloogia ei ole poliitikute hulgas piisavalt popp, sobib kiitmiseks ka iga muu parteipoliitökonoomiline kava – antud juhul siis populismihõnguline fosforiäri.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee