Uudised

Diskor oli ebajumal 

HELEN ARUSOO, 15. märts 2000, 00:00
Antti Indow oli 1991-1993. aastani tuntud diskor, kelle esinemisi saatis suur lavasou. Nüüd on ta ametist tagasi tõmbunud ja peab ei lähemal ega kaugemal kui Kohilas Can-Cani klubi.

Mis sundis sind tagasi tõmbuma?



Lühidalt öeldes diskoritöö ammendas ennast. Ma ei saanud ennast enam õieti välja elada. Kunagi käis mu esinemistega kaasas suur show - laval olid tantsijad, rütmimasin, tehti loosimisi ja jagati auhindu. Eestis ei teinud sellist asja mitte keegi.



Diskor oli sel ajal nagu ebajumal - tal oli välismaist muusikat, mida poest osta ei saanud. Ta oli omamoodi autoriteet, keda kuulati. Aga praegu on ta lihtsalt tööjõud, kes peab kliendi käske täitma.



Hoopis tähtsusetum on, et vanasti sai selle töö eest rohkem raha. Ma tean ju, palju praegu makstakse - vahendan teisi diskoreid.



Mingil ajal peod halvenesid, sest diskorid hakkasid soovilugude eest raha võtma. Paljud noordiskorid, kes vähe raha said, tegid seda raha pärast. Tegelikult käib see diskorieetikale vastu. Ja nüüd dikteerib klient, mida mängida. Ja mina pean oma repertuaari tema soovi kohaselt muudkui muutma ja muutma.



Mille vastu oled oma karjääri vahetanud?



Nii ei saa küsida, sest olen alati sadat asja korraga teinud ja diskoritöö on olnud ainult üks osa.



Teen siiamaani pidusid, näiteks oma klubis Kohilas. Aga seda juhtub harva. Samas aga näpud nii hirmsasti sügelevad, kui näen sõpru puldi taga.



Sul on Kohilas oma klubi.



Alates oktoobrist, nii et alles viis kuud. Käin neli päeva nädalas Kohila ja Tallinna vahet. Tööd on palju - alguse asi.



Aga see on juhus, et mu klubi on Kohilas. Tookord teatas üks sõber lihtsalt, et Kohilas on ruumid vabaks jäänud ja võiks midagi ära teha.



Kohila on muidugi maakoht. Võrreldes näiteks palju Tallinnakesksema Keilaga, ei pidutseta seal eriti. Käisin Keilas ühel klubipeol, seal oli selline party, et ..! Kohilas ollakse palju tagasihoidlikumad.



Mis on sinu suurim saavutus?



Kõige suurem saavutus on alles tulemata. Ma olen õnnelik inimene, sest ei soovi asju, mida ma ei saa. Ma püüan alati oma võimalustega samal joonel käia, ma ei võta ette midagi, mida ma ei suuda saavutada.



Mida arvad eesti diskoritest?



Ma ei saa aru mõttetutest kaklustest vinüüli- ja CD-vendade vahel.



Nende väikeste palkade juures on see mõttetu. Omal ajal, kui mina töötasin, oli tunnitaks 1000 krooni, praegu on umbes 800.



Nii vähese rahaga ei saa palju head muusikat osta, seepärast CD-vennad kopeerivad plaate ja vinüülivennad, kellel pole palju tööd, rendivad plaadimängijaid ja ostavad muusikat mitme peale.



Vinüülivennad arvavad endast teab mida, aga pidudel viitsivad ainult tämbriga mängida, nad ei schratchi, ei luupi eri lugude vahel, ühesõnaga ei tee asja kõige kõrgemal tasemel.



Samas on kõik CD-vennad süldivennad, kõik on ühte nägu.



Põhjus on selles, et Eesti on väike ja pole stiiliklubisid, kus ühte kindlat muusikat mängitakse. Seetõttu on Eestis ainult süldiklubid, kus peab iga kliendiga arvestama, olgu see noor või vana. Ballaadid, eurocheese, alternatiiv, kõik läbisegi...



Ja klubiomanikke huvitab ainult see, kes on odav diskorit.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee