Krimi

NARVA ON TAAS LEINAS: miks küll tüdruk end tappis?

Toimetas Kristin Aasma, 10. märts 2016 13:35

17 KOMMENTAARI

z
zerblatt/ 10. märts 2016 22:10
Miks, miks... teada puha. Milleks elada? Inertsist? Kelle sind on vaja? Mitte kellelegi?
Lastel on selles kõledas maailmas muidugi veel raskem.
q
QQ/ 10. märts 2016 19:40
Loodame , et nüüd ta on paremas kohas.
Eks iga inimene teab kas ta tahab elada või mitte. Kui see oli ta viimane soov siis tuleb seda austada.
m
murtud süda/ 10. märts 2016 17:21
Ükskõik, mis vanuses lapsele on kõige valusam hingeline üksindus, mida ei korva asjad, ega materiaalne rikkus. Igal lapsel on õigus mõistmist ja turvatunnet oma vanematelt oodata ja ka saada. Senikaua, kui oled täisealine täiskasvanu ja vanematekodust välja kolinud, teadmistega, tänu millele oma elus kindlalt hakkama saad ning õpetad ka oma lastele! Vaene tüdruk :( Mida ta pidi oma südames küll läbi elama, et ainult see tundus õige tegu...
a
Annely/ 10. märts 2016 16:19
Panen emadele-isadele südamele: suhelge oma teismeliste lastega, märgake neid! Teismeline ei ole vel kaugeltki täiskasvanu! Laps, kes teab, et saab oma vanematelt vajadusel tuge ja head nõu, ei satu halba seltskonda, ei jookse kodunt minema, ega tapa end! Nag siin juba mainiti, siis vanemate mõistvus ja headus tuleb teile ringiga tagasi: kui oled osanud enda last mõista ning tema jaoks olemas olla, siis on seda ka tema hiljem sinu jaoks. Liiga palju on lapsi, kes täiskasvanuna ei soovi oma vanematest väga midagi teada ning lähevad ka jõuludeks või sünnipäevaks külla suure vastumeelsusega...Kui vanematel pole sinu jaoks aega olnud, ei lähe selline asi iial meelest ning sellistest vanematest hoitakse hiljem eemale, suheldakse nii vähe, kui võimalik. Ühest küsitlusest on meelde jäänud, et lapsele ei ole oluline täiskasvanuna, kui palju talle asju osteti või reisimas käidi, vaid see, mida vanemad temaga koos tegid, aega pühendasid ning mure kurtmiseks olemas olid. Pole tähtis, kas pere on vaene või rikas, enda lapse jaoks saab aega võtta (ja peabki seda tegema) iga lapsevanem!
k
kahe otsaga asi/ 10. märts 2016 17:27
Kui laps ei andesta oma vanematele ka suurena - ta ei saagi täiskasvanuks (kvaliteedilt) ja toob oma ellu järjest kannatusi, sest me oleme seotud oma vanemate (põlvnemise) energiatega. Kuidas me neisse suhtume, nii need ka meie eluteel toetavad.
Kui on probleemid - andestage - ja minge edasi. Elage oma elu!
Kui teile tekivad probleemid - kõigepealt andestage endale (oma rumalus) ja kindlasti vanematele, sest energiad peavad toimima ...
r
Raili/ 11. märts 2016 10:49
Einoh, inimene, kes täiskasvanuna suhtleb vanematega nii vähe,kui võimalik, kuna neid ei olnud tema jaoks kunagi õieti olemas, kui ta laps oli ja emotsionaalset tuge vajas, ei tähenda, et ta poleks oma vanematele andestanud. Mõistusega inimene andestabki ja lähebki oma eluga edasi, kuid see ei tähenda, et ta peaks pärast andestamist vanematega nüüd hullult suhtlema. Andestama peab, kuid see ei too lähedust lapse ja vanemate vahele, kui seda ei ole lapse, eriti teismeeas kasvatatud! Mul on 2 endist klassiõde, kes oma emadega väga ei suhtle, sest emadel ei olnud mitte kunagi nende jaoks aega :-( Mina seevastu sain emalt palju tuge, kui olid esimesed armumised ja segadus sellega seoses, kui sõbrannadega oli tülisid jms. Ma ei unusta iial neid öiseid teeõhtuid emaga köögis, kus me rääkisime ja rääkisime nii kaua, kui räägitud sai. Saame siiani ülihästi läbi ja ta on parim vanaema minu kaksikutest tüdrukutele. Paar korda nädalas helistan kindlasti emale, et niisama juttu ajada ja uudiseid vahetada, rääkimata sellest, kui ema abi vajab, oleme mehega esimesel võimalusel kohal. Kui ma nüüd tagasi mõtlen oma teismeeale...oleksin ma kasvõi paaril korral oma toona nii suurtena tundunud muredega üksi jäänud (emotsionaalselt), oleks ikka äärmiselt depressiivseks kujunenud. Seepärast mõistan neid noori hästi.
e
ema/ 10. märts 2016 15:16
Kui tegemist oli teismelisena, siis 100% puudus tüdrukul usalduslik suhe oma vanematega, mis on väga valus:( Või siis emal on uus elukaaslane, kellega saadud väike poolõde või vend ja kogu ema tähelepanu kuulub väikesele ning uuele mehele? Vahel öeldakse teismelisele: sa oled ju NII suur, saad ise hakkama...need sõnad võivad õrna hingega lapsele saatuslikuks saada. Armuhulluses keskeale lähenevad emad unustavad tihtilugu, et ka see suurena näiv teismeline on ju tegelikult LAPS, kes ootab samamoodi oma vanematelt tuge. Ikka minnakse vahel sõbrannadega tülli, mingi arusaamatus õpetajaga koolis, veel miskit muud- teismeline vajab selpuhul oma vanematega arutlemist, toetust jms. Kui seda kodunt ei anta, otsitakse kas halvad sõbrad, narkootikume või veel hullem- võetakse endalt elu. Minu poeg elab püsivalt teises linnas ning lõpetab kevadel ülikooli. Juba oma elu peal, sest tal on elukaaslane ning töökoht, oma sissetulek. Aga emana olen seisukohal, et laps jääb lapseks siiski kusagil keskkooli lõpuni, senikaua, kui elab vanematega. Jah, teatud vanusest tuleb anda rohkem vabadust ja mitte tüütu olla oma küsimustega, et kas laps on söönud või kas ta välja minnes ikka mütsi pani pähe. Mäletan hästi, et aeg ajalt soovis poeg küll isaga asju arutada või minu või meie mõlema käest nõu küsida. Me olime olemas ja tema sõbrad on olnud alati meie poole teretulnud. Ma ei kujuta ette, kuidas lapsevanem saab lapse minema tõugata või näidata, et tal pole aega kuulata. Kui hetkel ei ole, siis ole lapse vastu viisakas ja ütle, millal sul on aega arutada: poole tunni pärast, pärast õhtusööki, nädalavahetusel? Ära kunagi lükka kõrvale! Me ei soovi ju saada oma laste poolt ise kõrvalelükatuteks, kui oleme vanad ja väetid.
t
to tavaliselt/ 10. märts 2016 14:27
Tagalkiusatavatel ja isoleeritutel tavaliselt ei olegi sõpru ega sõbrannasid.
Aga sel tüdrukul olid sõbrannad olemas, nagu artklis kirjutatakse.
s
see/ 10. märts 2016 14:55
ongi see hullem variant nn teistele paistab et kõik on hästi, kuid mis inimesel hinges tegelikult toimub ei näe keegi. Pealegi mõnest sõbrannast või lihasest sugulasest võib ühe päevaga saada reetur ja vaenlane...ja suheldakse edasi ehk ussitatakse. Noorte seas eriti tavaline taktika nt väljapressimine---kui sa seda ei tee vms siis ole sa minu sõber....või räägin teistele et sa oled niisugune ja naasugune. Päris karm värk!
p
Pille/ 10. märts 2016 14:25
No ei elanud ju isoleerituna, kui sõbrannad olid olemas.
Isoleerituna elab inimene, kellel ei ole üldse sõpru - sõbrannasid.
k
kuidas / 10. märts 2016 17:28
keegi midagi nimetab -see ei tähenda, et need olid päris sõbrannad ... võidi ka tinglikult selleks pidada.
v
10. märts 2016 14:23
virtuaalne maailm reaalsesest on palju julmem

t
tavaliselt/ 10. märts 2016 14:18
isoleeritakse ennast alatutest ja õelatest inimestest. Arvan, e ta oli tagakiusatav.
s
suitsiidne/ 10. märts 2016 21:58
Ei ole tõsi, et enamasti isoleeritakse end kiusamise tõttu. Sügavas depressioonis või muu meeleoluhäirega, ka mingi psüühikahäirega inimene isoleerib end ise. Teised ehk tahaksid suhelda, aga sina ei taha. Aga seda ei saagi enne teada, kui pole enesetapumõtteid olnud. Selleks, et saada vastus küsimusele miks, peab ise enesetapust pidevalt mõtlema. Loomulikult on põhjused erinevad, aga üldine enesetunne ja tühjus hinges ühendab meid kõiki.
t
to tavaliselt/ 11. märts 2016 01:05
Rumalat juttu kirjutad.
Tagakiusatavaga ei taheta suhelda. Tagakiusatav ei isoleeri ennast ise, vaid temaga ei taha teised suhelda.
Tagakiusatav just tahab sõpru, tahab suhelda, aga teda ennast ei taheta.
e
erak/ 10. märts 2016 14:12
Elas isoleerituna---arvutimängudest hulluks läinud?
e
10. märts 2016 16:47
Erakul võib ka üldse mitte arvutit olla, selliste valikute põhjused on mujal, sh näites närvisüsteemi ülitundlikkus, inimestega suhtlemine võib olla sellisele inimesele talumatu koormus, mida ta hakkab enese kaitseks vältima. Arvutimängud ei ole põhjus, see võib olla lihtsalt valitud vaba aja sisustamise viis, mida saab üksi teha ja samas üle interneti suhtlemine, eriti kirjutamine, ei ole nii suurt pingutust nõudev kui vahetu suhtlemine. Kõik erakud ei mängi arvutimänge, kuigi osad mängivad palju.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee