Rakvere bussijaam. Foto on illustratiivne. (Aldo Luud)

Seoses juhtumiga, kus Tartu kesklinnas noortekampa korrale kutsunud pereisa peksti tema pisipoja silme all jõhkralt läbi, palus Õhtulehe veebitoimetus lugejatel saata oma kogemusi vägivalgsete noortekambadega.

Anonüümseks jääda sooviv naine kirjutab:

Olin toona 17-aastane ja ootasin Rakvere bussijaamas bussi. Oli maikuu ja kell oli umbes 18:30. Väljas oli valge. Istusin rahulikult ja kuulasin telefonist muusikat, kui äkki kolm noort neidu tulid minu juurde ja hakkasid rääkima.

Sellel hetkel panin ma oma asjad juba käekotti. Väike eelaimus oli, et midagi on juhtumas. Üks neiu ütles, et ma müüksin oma prillid talle 50 euroga maha. Ütlesin, et ma ei müü ja need prillid pole nii palju väärtki. Tükk aega vaidlesime seal nende prillide üle ja siis järsku see neiu andis oma käekoti sõbrannale ja teeskles justkui ta oleks jala ära nikastanud. Neiud olid tugevas alkoholijoobes.

Mina endiselt istusin, kui see neiu tuli minu juurde ja hakkas mind kätega näkku lööma. Alguses küll õrnemalt, aga järsku tõmbas ta mul küünega ninapealse lõhki ja võttis mu pea ning hakkas seda põlvega peksma.

Edasine on nii hirmus, et mul paha seda isegi kirjutada. Aga igatahes tõmbas ta mu pikali maha. Üks hoidis mu pead jalaga maas kinni ja see põhitegelane lõi mind jalgadega sinna kuhu sai. Enamasti selga, olin üsna kägaras, et ta kõhtu ega näkku lüüa ei saaks.

Vahepeal istus ta mulle selga ja hammustas mind kõrvadest ja tiris juukseid. Kogu selle jama käigus karjus ta, et ma varastasin ta koti ära.

Mu ümber oli palju inimesi. Bussijaamas on tavaliselt väga palju inimesi, eriti sellel kellaajal. Lisaks on seal nö noored kes hängivadki bussijaamas. Ka nemad seisid seal kõrval ja karjusid julgustavaid sõnu, et löö tugevamalt, hästi paned jne.

Üks naine üritas vahele tulla, küsis, et kas kõik on korras, aga see kes peksis, ütles, et kuna ma ta koti ära võtsin, siis selle eest nad mulle peksa annavadki.

Naine kõndis minema.

Siis läks veel veidi aega mööda. Te ei kujuta ette ka kui paanikas ma olin, üritasin karjuda ja põgeneda, aga ei suutnud.

Mõtlesin, et kui keegi appi ei tule, siis siia ma suren. Ma olin väga hirmul, sest minuga polnud varem midagi sellest juhtunud ja pealegi ei kakle ma ise kunagi.

Lõpuks tuli üks meetserahvas, kes tiris selle põhipeksja minu pealt ära ja ma sain jooksu panna. Haarasin ruttu oma telefoni ja läksin bussijaama ette.

Helistasin politseisse ja kutsusin nad kohale. Nad jõudsid ikka väga ruttu. Siis see sama neiu hakkas ka politseile rääkima, et ma võtsin ta koti ära, aga politsei õnneks ei uskunud.

Politsei võttis mu andmed ja ütles, et läheksin traumapunkti vigastusi fikseerima. Enne seda sõitsin ma muidugi bussiga koju, sest ma ei julgenud üksinda Rakvere linna jääda.

Kodus rääkisin kogu loo vanematele ja tulin isaga tagasi linna. Käisime traumapunktis ja siis politseijaoskonnas.

Selle neiu vastu algatati süüdistus ja nelja kuu pärast oli kohus. Ta pidi päris kopsaka trahvi maksma. Vangi teda panna ei saanud kuna tal oli väike laps, kes temast sõltus.

Jaga artiklit

39 kommentaari

F
fgd  /   11:17, 10. märts 2016
Mis point neil lugudel on kui süüdlase nime siia panna ei tohi. Lihtsalt enda välja vihastamine.
J
jeekim  /   06:55, 10. märts 2016
Sellega võiks ju tegeleda nn odinisõdalased.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis