2
fotot
Geoloogilised puuraugud Põhja-Eestis, ringiga on tähistatud fosforiidi maardlad. (Erakogu)

Viimasel ajal olen uurinud Eesti maavarasid. Täpsemalt olin tegemas TV3 "Seitsmeste uudiste" tarvis lugusid fosforiidist. 

Kuna ma olin fosforiidisõja ajal, mis algas 1987. aastal, kõigest viieaastane, siis isiklikku suhet mul selle sündmusega erinevalt vanematest inimestest pole.Seetõttu vaatasin üllatusega otse faktidele, et meie maapõu peidab nii väärtuslikke varasid.

Juba esimese Eesti Vabariigi ajal kaevandati Maardus fosforiiti. Kaevandamine ja väetiste tootmine lõpetati seal 1990ndatel.

Pärast seda ei ole Eestis fosforiiti kaevandatud. Kuigi aeg-ajalt kogunevad telestuudiotes inimesed, et arutada fosforiidi kaevandamise üle, siis praktilise tegutsemiseni ei jõuta. Meie riigis ei lubata fosforiidivarusid isegi mitte uurida. Mille üle siis telestuudioteski arutada, kui pädevad faktid puuduvad?

Nõukogude ajal oli geoloogiateenistus eelisarendatud ala. Nõukogude Liit panustas vägagi oma maavarade uurimisse ja arendamisse.

Eesti aladel on uuritud ja puuritud pea sadat tuhandet puurauku ja isegi täna säilitatakse üle 30 000 puursüdamiku erinevates riiklikes hoidlates.

Iga päev puuritakse Eestis vee saamiseks puurkaevusid, mis on täiesti loomulik. Kui me räägime aga sellest, et võiks hakata puurauke puurima maavarade otsimise eesmärgil, saab eestlane närvivapustuse – see on tohutu ökoloogiline katastroof.

Kui traktor sõidab põllul või metsaveoauto metsa vahel ja jätab maasse sügavad jäljed, siis ka see on eestlasele arusaadav. Kuid kui samasugune veoauto sõidab puurmasinaga loodusesse maavarasid uurima, siis on see taas ökoloogiline katastroof.

Eestile meeldib end võrrelda Põhjamaadega, aga keegi ei räägi sellest, et näiteks Rootsi pani oma majandusele aluse just maavaradega aastasadu tagasi ja teeb seda tänaseni. Ka Soomes rajatakse pidevalt uusi kaevandusi.

Eestis on hinnanguliselt 2-3 miljardit tonni fosforiiti. Need maardlad asuvad enamuses Ida- ja Lääne-Virumaa kandis.

Arvestades maailmaturu hindasid, on meil maapõues peidus vähemalt paarisaja miljardi euro eest fosforiiti. Võrdluseks – meie riigi eelarve on kaheksa miljardit eurot.

Muide, Eestis asuvad Euroopa suurimad fosforiidivarud.

Eestis räägitakse fosforiidisõjast, aga unustatakse ära, et toona oli olukord hoopis teine. Olen rääkinud tolleaegsete fosforiidi kaevandamise vastastega, kes olid juhtpositsioonidel ENSV-s. Kõik räägivad üheselt, et põhjus, miks toona ei hakatud fosforiiti kaevandama, oli see, et kardeti migrantide tulekut Eestisse. Samuti tunti muret sellepärast,et kogu siinne toodang oleks meile kasumit toomata viidud Nõukogude Liitu.

Täna kaevandatakse fosforiidi kaevandamisele sarnase tehnoloogiaga Eestis põlevkivi. Iga päev jalgpalliväljaku suuruse platsi jagu.

Põlevkivi hind on 15 eurot tonn ehk see on peaaegu kümme korda odavam kui fosforiit.

Erinevalt põlevkivist, mis on sisuliselt taastumatu loodusvara, on fosforiit väetise tooraine ja taimede kasvatuseks ülioluline. Eriti arvesse võttes seda, et maakera elanike arv tõuseb ja põllumajanduslik tootmine muutub intensiivsemaks.

Fosforiidi puhul räägitakse sellest, et kaevandamise puhul kaoks põhjavesi.

See väide vastab osaliselt tõele. Kindlasti jäävad tavalised kaevud selles piirkonnas, kus kaevandatakse, kuivaks. Kuid arvestades seda, et fosforiiti on meil hõredalt asustatud aladel, ja tuues paralleeli põlevkiviga, on võimalik korraldada sealne veevarustus näiteks sügavate puurkaevudega.

Arvesse võttes ka seda, et kaevandamine käib etappide kaupa ja hiljem täituvad õõnsused ise veega, on selge, et põhjavee alanemine on ainult ajutine nähtus. Me räägime ilmselt 10-20 aastast konkreetsetes piirkondades.

Räägitakse ka sellest et kaevandusest välja pumbatav vesi oleks mürgine. Jällegi saab seda seostada meie põlevkivi kaevandamisega. Eesti suurimast maa-alusest põlevkivi kaevandusest Estonia pumbatakse igapäevaselt välja kümneid tuhandeid kuupmeetreid vett. Tartu Ülikooli geoloogia professor Erik Puura tõi mulle sellise piltliku näite, et see vesi on võrreldav oma koostise poolest San Pellegrino mineraalveega ehk sellel on sarnane sulfiidne koostis.

Selge see, et Estonia kaevurivett uhketes jõusaalides ja kallites restoranides pakkuda ei sobi ja seetõttu maksab eestlane San Pellegrino eest hingehinda.

Jätkan maavarade teemal ka homme "Seitsmestes uudiste". Kurb on tõdeda, et meie poliitikud, kartes olla ebapopulaarsed, ei julge teha otsuseid oma rahva hüvanguks. 

Jaga artiklit

117 kommentaari

R
Robi  /   11:14, 20. märts 2016
mind paneb imestama,kuidas selle suhteliselt pealiskaudse ja rumala naisterahva jutt ajab inimesed kihevile. kord on ta pagulaste poolt,siis vastu,pidi tooma eestise selle tõlgi jne. tegelikult ma ei usu tema jutust 75% ja ülejäänud 25% ei ole lugemist väärt. mine tööle!
I
insenre  /   15:16, 18. märts 2016
Tore ju et nõudlust on... Mõni meist saab rikkaks. Puistame siis oma miljonite aastate jooksul talletunud maavara saja aasta jooksul maailma põldudele, elame sada aastat veidi jõukamalt. Ja mis me siis sellega saavutame? Aitame kaasa mitmesaja miljoni inimese sünnile, kes maailma järjest enam kurnavad.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis