Krimi

ÜLEVAADE: vendade Voitkade seiklused punkri ehitamisest kuni arreteerimiseni (42)

Jane Saluorg, 29. veebruar 2016, 12:24
Foto: ALDO LUUD
"Vennad Voitkad" – ideaalne pealkiri rohkem kui kümme aastat seadusesilmade eest põgenenud kahe kurjategijast verevenna tõsieluloole. Täna, liigaasta liigpäeval, möödub 16 aastat ajast, mil keskkriminaalpolitseil õnnestus vahistada Viljandimaal, Viiratsi lähedal talumajas metsavennad Ülo ja Aivar Voitka.  Kuidas protsess välja nägi? Alustame algusest.

1986. aasta 21. märts. Eestlaste hirm Nõukogude sõjaväe teenistuse ees on suur. Siin pole midagi imestada - kes see ikka soovib minna ajateenistusse kaheks või kolmeks aastaks? Nii otsustavadki avalikkusele veel tundmatud vennad Aavo ja Aivar Voitka Nõukogude armee eest metsa peitu pugeda. 24 tunni pärast liitub nendega ka kolmas vend, Ülo Voitka.

Esimene põgenemine teenistuskohustuse eest vendadel aga ei õnnestu. Miilits püüab poisid kinni ja neile määratakse karistused. Aavo Voitka suundub Venemaale vanglasse. Aivar Voitkat karistatakse samuti tingimisi kolme aastase vabadusekaotusega koos kohustusliku töölesuunamisega.

1987. aasta 30. aprill. Aivar Voitka teenib välja karistuse kandmisest pisikese "puhkuse". Puhkuselt Aivar aga tagasi ei tule. Selle asemel võtavad täiskasvanuks saanud poisid, 19. aastane Aivar ja 18. aastane Ülo, uuesti ette teekonna Lõuna-Eesti ja Läti metsadesse. Ikka selleks, et ennast varjata. Metsadesse rajavad nad hästi maskeeritud punkreid. Aavo Voitka istub edasi kinni.

* Punkreid oli tõepoolest raske leida ja märgata. Sellest annab kinnitust aspekt, et esimene punker avastati alles siis, kui traktoriratas läbi maapinna ehk punkri laest läbi vajus. 

1993. aasta. Vabadusse pääseb seitse aastat peamiselt Venemaal kinni istunud Aavo Voitka. Aavo suundub isatallu. Vennad, Ülo ja Aivar redutavad endiselt Viljandimaa,-Valgamaa- ja Võrumaa metsades. Eesti Päevalehe andmetel satub Valgamaa Puka valla konstaabel vendadele punkri juures juhuslikult peale. Voitkadele olukord ei sobi ja nii röövivad Ülo ja Aivar konstaablilt Makarovi püstoli.

* Mõningate allikate andmetel sai just 1993. aastast alguse Voitkade suurem ja järjepidevam kuritegude toimepanek. Näitaks röövisid metsavennad kauplusi ja autosid. Väidetavalt ei jäänud Voitkade tegevus kohalikele elanikele märkamatuks. Sellele vaatamata reageeris politsei alles siis, kui Ülo ja Aivar sündmuspaigast juba seitsme tuule poole olid tormanud. 

Aasta 1999. Eesti Päevalehe andmetel ähvardavad röövitud Makarovi püstoliga Voitkad Põlvamaa asemetsaülemat, kes läheb keeluajal kalastanud Voitkade nimesid küsima. Aprillis avastab Tartumaal, Varal asuva suvemaja omanik, et vennad on tema majja sisse murdnud ja seal öö veetnud.

Kuritegevlikud sündmused jätkuvad: juunis võtavad vennad pantvangi mehe ja naise, kes käisid Viljandi lähedal Holstre järves ujuma. Naiselt ja mehelt ärandatakse auto Opel Vectra, lisaks võtavad vennad veel 900 krooni ja mobiiltelefoni. Pooleteise kuu pärast leitakse auto ühe Võrumaal asuva talu juures, vendadest pole jälgegi. 

Pöördelised ajad

1999. aasta november. Juhuslikult märkavad Viljandimaal Mustapali küla juures Voitkasid kaks Viljandi kriminaalpolitseiniku. Toimub rollide vahetus - kärbiku ja püstoliga ähvardajateks osutuvad Ülo ja Aivar, kes sunnivad politseinike oma relvadest, autovõtmetest ja laskemoonast loobuma. 

29. veebruar, aasta 2000, kell 9.00 hommikul. Keskkriminaalpolitsei kontrollib operatiivinformatsiooni põhjal Viljandimaal üht talumaja. Läbiotsimine kestab tund aega, tulemuseks peidik ja rohkem kui kümme aastat redus olnud vennad. Siiski ei möödu kinninabimine rahulikult. 

Algab tulevahetus – vennad Voitkad tulistavad politseinike pihta viis lasku, mis ei taba. Olukorra vaibudes alustab politsei läbirääkimisi, mille murrang sünnib kell 14.30, kui Ülo Voitka majast väljub ja alla annab. Aivar Voitka lehvitab valget lippu kell 15.45.

2000. aastal Õhtulehele antud intervjuus sõnas keskkriminaalpolitsei abidirektor Kersti Jundas järgmist: "Tänane päev sõi kõigi närve, nii kohapeal viibinute kui ka siinsete omasid."  Ühtlasi avaldas Jundas heameelt, et vendade kuulid politseinikke ei tabanud ja põhjendas, et just tulistamise pärast pidi Tallinnast kohale sõitma veel ka K-Komando.

"Voitkad olid majja peidiku ehitanud,mida algul politsei ei märganud," rääkis Jundas. Jundas kinnitas, et teave vendade asukoha kohta ei tulnud külaelanikelt, vaid tegemist oli keskkriminaalpolitsei enda operatsiooniga. 

Voitkade kuritegude kohta ütles Jundas: "Meil on teada mõningad kindlad asjad, mida Voitkad on teinud. Mis veel võib välja tulla, seda näitab aeg."

Seejärel viidi metsavennad  helikopteriga Tartu politsei valve alla.

2002. aasta. Delfi kirjutab, et Voitkadele määratud karistused saavad kantud. Delfi andmetel vabanes Ülo vanglast juba 2001. aasta juulis, olles kandnud nii ära poole oma kahe aasta ja kaheksa kuu pikkusest karistusest. 4. mail, 2002. aastal sai Jämejala psühhoneuroloogiahaigla sundravi osakonnast vabadusse ka Aivar.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee