Nii Baltimaades kui ka Venemaal on elevust tekitanud RAND Corporationi analüüs, mille tulemus oli Baltimaade jaoks üsnagi pessimistlik. RAND-i hinnangul ei suuda NATO väed praegu täismastaabilise sõja korral lüüa Baltimaades tagasi Venemaa rünnakut ning ka Baltimaade enda väeüksused on väikesed ning väheliikuvad ning samuti puudub Baltimaadel soomusmanööver- ja arvestatav õhutõrjevõimekus. Seetõttu leidiski mõttekoda, et nende hinnangul kuluks Venemaa tankidel sõjategevuse algusest kuni Tallinna või Riia tänavatele jõudmiseni pelgalt kolm ööpäeva ehk 60 tundi.

Boriss Sokolov kutsub aga üles mitte hindama Venemaa armee võimekust uljaste filmikaadrite põhjal ning toob ära mitmed Venemaa armee puudused.

Esiteks logistika. Sokolovi hinnangul on Venemaa armee nõrkuseks logistika ehk edasiliikuvate vägede varustamine kõige vajaminevaga, mistõttu hüpoteetilise sõja puhul Baltimaadega näeme samuti sõjaväevooridest ummistunud maanteid, kus ei suudeta kinni pidada etteantud liikumistähtaegadest. Ehk teisisõnu näeme samasugust pilti, kui 2008. aastal Gruusias.

Olukorda ei tee tema hinnangul kergemaks ka NATO lennukite võimalikud õhulöögid. Sokolov ei pidanud tõenäoliseks RAND-i hinnangut, mille kohaselt kasutab NATO sõjalise kriisi korral vaid antud piirkonnas asuvaid lennukeid.

Seetõttu leidiski autor, et Venemaa lennukite vastuvõtt Baltimaades ei saa olema nii "soe", kui Süürias.

Rääkides Venemaa armeeüksuste professionaalsusest, väitis Sokolov, et enam-vähem professionaalse ettevalmistuse on saanud eriüksused, kuhu kuuluvad eranditult palgalised sõjaväelised ehk kontraktnikud. Kuid eriüksused on efektiivsed pelgalt sissitegevuses ja diversioonide läbiviimisel ning tähtsate objektide hõlvamisel, kuid konventsionaalse pealetungi puhul tuleb mängu jalavägi, mille kvaliteet on Venemaal tunduvalt ebaühtlasem.

Jalaväes teenivad Venemaal praegu nii kutsealused kui kontraktnikud, mistõttu jalaväe keskmine väljaõpe jääb tunduvalt alla USA või Suurbritannia üksustele ning vaevalt ületab ka Baltimaade enda üksuste väljaõppetaset.

Eestil, Lätil ja Leedul on praegu ka vaid lühimaa õhutõrjevõimekus, kuid Sokolovi hinnangul sõja esimesteks päevadeks, seni kuni saabuvad appi NATO maaväed, sellest isegi piisaks. Seda enam, et maavägede liikumist toetav lennuvägi lendab madalatel kõrgustel.

RAND-i analüüsi kohaselt suudavad Baltimaade 19 pataljoni vastu seista Venemaa 22 pataljonile vaid juhul, kui nad on eelnevalt jõudnud sisse võtta olulised positsioonid. Sokolovi hinnangul on aga raske ette kujutada olukorda, kus enne hüpoteetilist rünnakut ei toimiks eelhoiatussüsteem.

Sokolovi hinnangul on Baltimaadel ka piisav suurtükitulevõimekus, kuna ainuüksi Eestil on autori hinnangul 357 suurtükki ja miinipildujat kaliibriga 81 – 155 mm ning samuti on Eesti arsenali lisandunud tankitõrjesüsteemid Javelin.

RAND Corporation hinnangul on Baltimaade vastu suunatud neli tankipataljoni, milles on 124 tanki. Kaliningradi oblastis on kolm merejalaväepataljoni, mis on suunatud Leedu vastu, samas kui ülejäänud viis pataljoni ja sealne tankipataljon on Poola piiri ääres.

Loomulikult on võimalik Baltimaade vastupanu maha suruda 124 tankiga, kolme divisioni iseliikuvate suurtükkidega (54 iseliikuvat suurtükki), viie divisioni mitmelasuliste reaktiivraketiheitjatega Tornado ja Uragan (90 seadeldist) ja kuue eskadrilli ründehelikopteritega Mi-24 (72 – 120 kopterit). Kuid taolise löögirusika koondamine ületab kaugelt juba 22 pataljoni mahu.

Poola faktor

RAND Corporationi stsenaariumi kohaselt ei sekku Poola armee sündmustesse Baltimaades ning keskendub oma piiride kaitsmisele. Sokolov pidas seda aga vähetõenäoliseks ning arvas, et NATO viienda paragrahvi käivitumise puhul võib NATO kasutada eelkõige Poola armeed baltlaste abistamisel.

Kuna Poola valitsus saab aru, et Baltimaade järel on nende kord, siis vaevalt ta naabritele abist ära ütleb.

Poola regulaararmee on aga kõige tugevam Ida-Euroopas, kus on ligi 50 000 meest, tuhat tanki, mille hulgas on ka 247 tanki Leopard, mis ületavad oma näitajate Venemaa analooge.

Isegi kui poolakad saadavad Baltimaadesse 10-12 pataljoni koos 150 tankiga, millest kolmandiku moodustaksid Leopardid, siis see muudaks kardinaalselt jõudude vahekorda Balti regioonis.

Seega võiks Moskva välksõja Baltimaade vastu üsna kiiresti unustada.

Poola võib kasutada Baltimaades ka oma õhujõude, kuhu kuulub 48 hävitajat F-16C ja F-16D, 32 hävitajat MiG-29 ja MiG-29УБ ja 26 hävituspommitajat Su-22M4K ja Su-22UMZK.

Sellele lisaks on Euroopas veel NATO riikidesse kuulavat 18 eskadrilli, kus on 222 lahingumasinat ja mida samuti võidakse kasutada Baltimaade kaitsmiseks.

Venemaal on vastupanna 27 eskadrilli ehk 324 lahingumasinat, millega Venemaal on selge ülekaal, kuid nagu öeldud, seda ilma Poola lennukiteta.

Kui aga kaasata siia veel ka Poola õhujõud, siis on jõud juba võrdsed (328 versus 324) ja seda ilma Saksamaal ja Suurbritannias asuvate lisajõududeta.

Sealhulgas on USA planeerinud kasutada Baltimaade kaitsmisel 13 eskadrilli (156 lennukit) ja Suurbritannia õhujõud, millel on ühtekokku 229 hävitajat ja hävituspommitajat Panavia Tornado GR4 ja Eurofighter Typhoon panustaksid kahe eskadrilliga (kokku 24 lennukit). Seega isegi need kaks riiki omavad Baltimaade vastu suunatud Venemaa õhuvägede vastu piisavat heidutust.

NATO suudab Baltimaid kaitsta

Sokolov nendib, et Euroopas kardetakse Venemaa ballistilisi rakette Iskander, mis on suutelised kandma ka tuumalõhkepead. Sokolovi hinnangul on nende kasutamine aga vähetõenäoline, kuna ta ei pea sündmuste eskaleerumist sellisele tasandile tõenäoliseks.

Autori hinnangul võib eelöeldut kokkuvõttes nentida, et NATO on suuteline Baltimaid kaitsma ja seda ilma tuumarelva kasutamata. Kuid seda ainult juhul, kui NATO reageerib Venemaa sissetungile Balti regiooni reaalsete tegevuste, mitte diplomaatiliste vahenditega.

Vastasel juhul hindas autor, kulub Venemaal Balti üksuste purustamiseks mitte küll 60 tundi, kuid 7-10 päeva.

Baltimaade hõivamiseks on Venemaal vaja koondada aga löögirusikas, mis ületab Baltimaade kaitsejõude vähemalt kahekordselt. Selline vägede koondumine ei saa aga jääda NATO-le märkamatuks ning taoline välksõda on siiski äärmiselt riskantne, kuna pole mingit garantiid, et Baltimaade hõivamisega sõda ka lõppeb.

"Seega tundub, et ettenähtavas tulevikus otsest Venemaa agressiooni ohtu Baltimaade vastu pole. Maksimum, mida võib oodata, on see, et Ukraina kriisi rahunemise järel püüab Venemaa destabiliseerida olukorda Lätis ja Eestis, kasutades selleks hübriidsõja elemente, mis aga ei kasva üle sõjaliseks konfliktiks," tõdes ta.