Seljakotiga maailma | Blogid

Põhja-Korea lood, 11. osa: olen keset suurt teatrilava… kõik on meie jaoks lavastatud! (6)

Liina Metsküla, 28. veebruar 2016, 11:40
Mitte keegi ei teinud raamatukogu lugemissaalis meid märkamagi... Liina Metsküla
Kas turistile näidatakse Põhja-Koreas päriselu? See on riiki minnes ilmselgelt üks peamisi küsimusi. Kõik vastavad sellele küsimusele eitavalt. Tõepoolest, pean minagi siinkohal nõustuma.

Igal vähegi positiivsel hetkel selle Põhja-Korea reisi jooksul tekkis minu pähe küsimus, kas see on illusioon. Kas need inimesed siin on näitlejad? Kas see kari lapsi on saadetud meie lähedusse ainult selleks, et näidata, kui armas ja lilleline kõik on?

Samal teemal

Üks esimesi asju, mida käisime Pyongyangis vaatamas, oli rahvusraamatukogu. Fuajees (kus muuhulgas oli Kim Il-Sungi kuju) oli paar arvutit, mille ees seisis trobikond kohalikke. Internet pole tavainimesele loomulikult kättesaadav, kuid need tegelased otsisid väidetavalt infot raamatute asukoha kohta. Pool tundi hiljem oli nende arvutite ees sama suur hulk inimesi. Kui kaua aega läheb ühe raamatu otsimiseks? Mitu inimest seda tegema peab? Kas neil hoopis kästi seal seista?

Läksime lugemissaali. Kujutage nüüd ette situatsiooni, kui ruumi vajub 25 välismaalast, kes kõik pildistavad-filmivad. Sealjuures leiab see aset riigis, kus ei käi väga palju välismaalasi. Mitte ükski ruumis olnud põhjakorealasest (neid oli umbes kümme) ei tõstnud pead. Ehk siis võin üsna kindlalt väita, et neil kästi seal niimoodi istuda.

Kas see raamatukogu on siis tavaliselt tühi ja inimesed tuuakse vaid selleks ajaks, kui saabuvad turistid? Ma loodan, et mitte. Äkki on asi nii, et intellektuaale ja välismaalasi (kes muidu veedavad aega raamatukogus) ei julgeta välismaalastega kokku lasta?

Muu hulgas käisime bowlingus. Lisaks meile veetis seal aega terve hulk kohalikke ja keegi jällegi ei pannud meid tähele. Kas nende tolle päeva ülesanne lihtsalt oligi bowlingut mängida ja näidata meile, kui tore kõik on?

Enamik põhjakorealasi, kes meie lähedale sattusid, ei reageerinud välismaalastele. Justkui poleks meid olemas. See tekitaski kurja kahtluse, et kõik on meie jaoks lavastatud. Ehedat reaktsiooni nägin ma ainult kahel korral ning see oli kerge hirm ja segadus. Kahel korral sattusin hetkeks grupist eemale ning kohe nägin inimesi end jälgimas. Need vähesed inimesed märkasid minu olemasolu. Kas nemad olid siis ainsad, kes juhulikult sattusid sellesse suurde näitemängu?

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

6 KOMMENTAARI

d
dish 29. veebruar 2016, 03:28
Huvitav: keegi kohalikest ei reageeri välismaalasele, ei pane teda justkui tähele? Eks igaüks reageeri olukorrale isemoodi, jäin tahes-tahtmata mõttes...
(loe edasi)
e
Erki 28. veebruar 2016, 20:19
Päris kõva vaatepilt oli samas raamatukogus, kui terve arvutiklassitäis tüüpe vahtis tuimalt kuvarit, kuid ühelgi arvutil polnud hiirt....
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee