Galeriid

Teemeister: «Me ei saa, jopehõlmad lahti, tee peal seista, et lumi maha ei sajaks!» (44)

Mattias Tammet, 26. veebruar 2016, 18:22
ÄRGE ETTE JÄÄGE: Kaasaegsetel sahaautodel on terve masin sahaterasid täis.Foto: Mattias Tammet
Talvel on teehooldajad 24 tundi ööpäevas valves või ringi sõitmas. Oleks ilmselt rohkemgi, kui see võimalik oleks. Õhtuleht käis uurimas, kes millega tegeleb – ja miks teed ikkagi kunagi nii puhtad ei ole, nagu autojuhid tahaksid.

Valvemeister Koit Arula lehitseb ilmateateid. «Foreca, yr.no,
Ilmanetti,» loetleb ta allikaid. Osal neist on tellitud spetsiaalsed, eriti detailsed ilmateated, aga suur osa on ka täiesti tavalised. Eesti oma ilmateenistust ta ei jälgigi. «Reaalset tööd ei saaks ma selle järgi teha,» märgib Arula.

Kell näitab viimaseid õhtutunde. Kolm kella kaheksa paiku välja saadetud sahka tulevad õhtuselt tiirult juba ükshaaval tagasi. «Sahk» on tegelikult ebatäpne, sest pideva sahkamise asemel on põhiaur täna kulunud teede ennetavale soolatamisele. Öösel on lund oodata.

Kuna suurem osa autodele mahtuvast soolast (ligi 15 tonni) on teedele laiali laotatud, kehastuvad sahajuhid kopajuhtideks ja tõstavad konteinerid soola täis. «Naatriumkloriid. Poisid on siin just tõstnud, nii et kui ma suu lahti teen, siis on täitsa soolane maitse,» näitab Arula soolaladu. Paari päeva eest oli see ukseni täis, aga juba on kuhilast suur auk hammustatud ehk teedele kantud.

Tegelikult on autos soola kahes eri vormis. Kui esimene – seesama haljas sool – tõstetakse lihtsalt auto peale, siis teine nõuab veidi lisatööd. Umbes veerand soolalastist sõidab kaasa veesegus. See tähendab – spetsiaalne masin on kokku seganud vee ja soola. Lõpuks pumbatakse saadus sahkautosse.

Vett on tarvis, et sool teele pidama jääks. Kui teele puistataks puhast soola – mis hoidlas on ka üsna kuiv – siis pühiks järgmine möödasõitev auto soola teelt ära. Masin segab aga enne teele loopimist kuiva soola soolveelahusega (vahekorras 3:1) ning tulemus kleepub tee külge palju paremini.

Masinad pannakse ka muus osas kiireks väljasõiduks valmis. Keegi ronib oma auto katusele ja parandab vilkuri ära. Ka ülejäänud tuled vabastatakse teedel kinni püütud lumekoorikust. Ja siis lähevad mehed magama. Maakonnas sajab küll lund, aga mitte väga tugevalt ja öötundidel ei kohusta regulatsioonid kedagi ka põhimaanteid täiesti puhtana hoidma.

Vajadusel mõne minutiga autorooli

Valves on mehed sellegipoolest – kõigi telefonid jäävad sisselülitatuks. «Tegelikult on see ikka võigas. See tähendab ka seda, et kui telefon heliseb, siis on kogu pere üleval,» tõdeb Arula. Täna öösel ei ole põhjust arvata, et telefon võiks heliseda, sest suurt lumetormi ümbruskonnas pole.

«Õnneks on mul kõik Haljala mehed,» ütleb Arula. Seega – kui siiski tarvis kiiresti reageerida, saab kõik rutuga tööle kutsuda. Isegi 10–15 minutist võib teinekord piisata. Üks juhtidest heidab siiski magama oma auto kabiini. Väljastpoolt reedab seda diislikütust toituva küttekeha vaikne urin.

Arula tõdeb, et on aeg-ajalt ka ise tööl diivanil maganud, aga eelkõige siis, kui ilmaolud on eriti ettearvamatud. Täna öösel läheb temagi lõpuks koju. Kui tekib mingi jama, siis on Arula vahelüli, kes juhid vajadusel tööle kamandab. Seda vaatamata tõigale, et talviti on igaks juhuks tööl ka spetsiaalne valve, kelle ülesanne on teedel silm peal hoida.

Mingit suurt kunsti selles ei peitu: ühe toa seina ääres seisavad arvutimonitor ja televiisor, millest üks näitab ilma teedel ja teine hilisõhtuseid seebiseriaale. Kui midagi jääb kaameratest või ilmateatest ebaselgeks, siis on patrulli ülesanne hüpata autosse ja sõita ise vaatama, milline seisukord teel valitseb. Muul ajal teeb seda ka Arula, kelle sõnul tuleb kogemusega ka arusaam, kuhu sõites saab kõige paremini selgeks, kus millised teeolud on. Öösel on maja siiski vaikne.

Aga ainult paar tundi. Hommikul kella nelja paiku on kõik juhid taas päral ning ka Arula sõidab tööle tagasi. Väljasõit sahkadega – seekord lisaks soolapuisturile tõesti ka sahkasid kasutades – on kell pool viis.

Alustuseks tantsib terve sahaseltskond läbi Haljala kõrvale ehitatud suure liiklussõlme koos moodsate pisikeste ringteedega, mille eraldussaared on põõsaid täis istutatud. Arula viitas juba enne, et selline lahendus on teehooldajale suur tüli. «Hooldaja seisukohast ei tohi seal olla üle 70 cm lund. Millega ma seda puhastan?» küsib Arula.

Õhtuse ennetava libetusetõrje tulemus on praeguseks ebaühtlane. Öö otsa aeglaselt sadanud lumi on neljarealise tee mõlema suuna teise sõiduraja ühtlaselt valgeks sadanud. Esimesel sõidurajal on autod lume ja selle alla jäändud soola segamini ajanud, aga tulemust nimetatakse soola-lume-seguks, mitte puhtaks asfaldiks.

Tõsi: nagu öeldud, siis regulatsioonid ei kohusta öösel teed täiesti puhtana hoida. Aga hommikuseks tipptunniks peavad nad puhtad olema.

Juht valib, mitu grammi soola masin igale ruutmeetrile puistab. Seekord on numb-riks 20 g/m2. Ka puistamise laius on valitav. Kui juht teel üksi sõidab, on loopimise laiuseks viis meetrit – ehk et iga meetri kohta, mis ta edasi liigub, heidab masin teele 100 grammi soola. Kui samal teel sõidab korraga mitu sahka, on see number väiksem.

Juhid kardavad mööda sõita

Sahameeste keskmine kiirus ulatub umbes linna piirkiiruseni. Sellise tempoga sõites lendab isegi teises sõidureas sahatud lumi suure kaarega paremasse teekraavi. Kui tagant läheneb mõni auto, siis tõstab sahajuht Aivo sujuvalt jala pedaalilt, kuniks tagant läheneja saab möödasõiduks piisavalt julgust.

Sõit viib Harjumaa piirile ja siis Haljalasse tagasi. Teistel juhtidel on oma marsruudid ning need püsivad terve talve samad. Haljala piirile jõudnuna pöörame aga taas pealinna suunas tagasi, sest tarvis on tühjaks lükata ka ümberpööramiskohad ja mõned külgnevad, väiksemad teed («Siin tulevad eurosaared. Et igav ei hakkaks,» naerab
Aivo ühel kõrvalisel teelõigul). Pärast meid sõidavad kusagil veel traktorid, kelle ülesanne on bussipeatused põhjalikult ära koristada.

Kella kaheksa paiku on ülesanded täidetud ja sõidame Haljalasse tagasi. Tõsi: ümberpööramiskohad on juba taas lume all, sest seal ei ole hommikul peaaegu keegi sõitnud. Arula ütleb, et tegelikult ongi praktiline olukord reglementidega veidi nihkes – eriti siis, kui lund sajab tihedamalt. «Kui sõidad, siis tee teises otsas võib hakata juba jäidet tulema,» ütleb Arula.

Juba arvutuslikult on selge, et täiesti tühi ei saa tee lumest kogu aeg olla isegi suurimal maanteel, sest Haljalast maakonna piirini ja tagasi sõitmiseks kulub üle tunni. Kui lumesadu tiheneb, siis ohverdatakse esimesena kõrvalteed nende väiksuse järjekorras. Sellest tekib aga aeg-ajalt väiksemate kantide elanikega tüli.

Näiteks elab kusagil Võsu kandis naisterahvas, kes regulaarselt teada annab, et tee on sahkamata. Arula ütleb, et tal pole selle infoga mitte midagi peale hakata, sest ta oskab ka ise arvutada, kui sügav lumi teid katab.

«Ta on seal käpuli maas ja mõõdab. Talle on selgeks tehtud, et kui lund on alla 10 cm, siis me ei sahka. Ja kui on üle 10 cm, siis on meil selle jaoks aega,» selgitab Arula väikese tee regulatsioone.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee