Vabariigi aastapäev

ANDRUS KIVIRÄHK: ilus on vaadata, kui linn on sinimustvalgeid lippe täis (52)

Jane Saluorg, 24. veebruar 2016, 10:30
Lipuheiksamine Pika Hermanni torni.Foto: Arno Saar
Hommik nagu iga teinegi, mil äratuskell kriiskab häirivalt. "Juba peab ärkama," torisen unesegaselt ja lükkan harjumuspäraselt äratuskella edasi. Jonnakalt tiriseb aga päeva algust märkiv heli üha uuesti ja uuesti. Annan alla. Jätan sooja teki ja pehme padja ning ajan unise iseenda püsti. Viimasel minutil muideks, sest liinibuss, mis mind Pika Hermanni torni lähedusse viib, on kohe väljumas.

Õues on varahommikule iseloomulikult vaikne – kosta on plärtsatusi, kui jalaga mööda sulavat kõnniteed kiirustan, kusagil siristab mõni lind ja sõidab üksik auto. Mitte ühtegi märki Eesti Vabariigi sünnipäevast – isegi riigilippu pole veel trepikoja ette heisata jõutud. "Ja torti ei jõudnud sa sissemagamise pärast süüa," pahandan endaga kui mantel seljas ja kontsad all bussipeale torman.

Samal teemal

Jõuan napilt ühistranspordi peale ja istun uhkes üksilduses suvalisele kohale. Bussijuht muidugi on ka, aga vaevalt, et rohkem kodanikke minuga liitub. "Kes see ikka viitsib vabal päeval hümni, mõne kõne ja laulu pärast Toompeale minna," jätkan iseendaga dialoogi.  Paar peatust edasi pean oma sõnu aga isuga sööma hakkama.

Vaatamata kalendris punaselt trükitud kuupäevale ja faktile, et kell pole veel seitsegi saanud, liitub minuga igas peatuses üha uusi ja uusi inimesi – sinimustvalged lipud käes, lapsed süles ja mõnel isegi ülikond seljas ja tekkelgi peas.

Koheselt tekib tunne, et paari bussipeatusega on hommikust saanud pärastlõunane tööpäev Tallinna tipptunni liikluses, kus koju-trenni-kooli ja kuhu iganes veel kiirustavad inimesed ei taha kõik kilukarbiks moondunud bussi ära mahtuda.

Midagi ikkagi selles hommikus on, mis vabariigi aastapäeva tunde söömata tordi asemel mulle loob -  Eesti Vabariigi enda inimesed, kes kõik magusale unele vaatamata vapralt Pika Hermanni torni suunas sõidavad.

Tõnismäe peatus meenutab täna kaubamaja osturalli esimesi päevi, kus suured liikuvad inimhordid ei suuda trügimata liikumisruumi puuduses kannatavast bussist väljuda. Ma ei liialda kui ütlen, et kõik see mees suundus Toompea poole. "See on nagu laulupidu," kostab kellegi hüüd.

Tõepoolest, laulupeole sarnaselt moodustub väike rongkäik bussipeatusest Pika Hermanni tornini - suurte organisatsioonide, ühenduste ja Eesti vabariigi lippudega ülikondades mehed ja kasukates naised ees, kõik ülejäänud vabariigi asutajad ja armastajad nende järel.

Sel hetkel tunnen, et ühtekuuluvus, mis seal inimestes moodustunud rongis tekib, tasus küll unenäomaailmast eemaldumist ja väärikas eas kodumaa asutuseks lipu heiskamisele tulemist.  

"Kui palju inimesi! Kui palju lippe! Kui palju 98. aastast Eesti Vabariiki," mõtlen, kui jõuan sihtkohta. Endale positiivseks üllatuseks ei seisagi ma Toompea lossi hoovis ainult käputäie inimestega, vaid inimesi on nii palju, et kõik ei mahu hoovi äragi. Minusugused noored, lisaks elukogenumad ja vastukaaluks ka päris pisikesed Eesti vabariigi kodanikud.

Kirjanik Andrus Kivirähk ütles, et täna on tema jaoks väga tähtis päev, sest mäletab veel aega, kui vabariigi sünnipäeva ei tähistatud. "Ilus on vaadata, kui linn on sinimustvalgeid lippe täis, sest ma pole põlvkonnast, kus see oleks igapäevane vaatepilt," lausus Kivirähk.

Pika Hermanni torni heisatavat lippu ja sellel järgnevat pisikest aktust oli kirjanik täna vaatamas neljandat korda. "Vaikselt hakkab traditsiooniks kujunema," ütles kirjanik ja lisas, et hommikune sündmus paneb pidustustele hea alguse.

Kahe väikese tütre isa Priit sõnas samuti, et hommikune lipu heiskamine on traditsiooniks saanud. "Ma ise olen viibinud ka kõige esimesel lipu heiskamisel, lapsed on käinud mõnel eelneval korral," ütles ta. Priit lisas, et väikeste laste kaasamine on sellise ürituse raames oluline, sest nii saab tütardes kasvatada kodumaa armastust ja lapsed saavad aru, millest ja miks täna lauldakse.

Mõeldes tagasi enda unisele hommikule, küsisin Priidu tütardelt, kuidas nemad üles said? "Minul küll und enam polnud," teatas väiksem vapralt. "Ma olin küll üleval, aga uni oli silmas," kirjeldas oma ärkamist teinegi. Priidu sõnul jätkub päev sünnipäevaüritustega, näiteks läheb ta koos tütardega Piipu ja Tuutu vaatama.

"Emme, kus lipp on, ma ei näe," kurdab oma mure ema Hannale üks tema kahest väikesest pojast. Hanna tõstab poisi üles, viipab käega Pika Hermanni pool ja ütleb naeratades "Vaata, seal tornis see ongi!".

Sel aastal tuli Hanna lastega esimest korda Toompea lossi hoovi, möödunud aastatel olid poisid veel liiga väikesed, et neid nii vara üles ajada ja välja tuua.

Poiste ema arvab, et tänane kohalolek kannab vilju tulevikus. "Loodan, et sellisel sündmusel osalemine kasvatab lastes eestimeelsust ja armastust oma kodumaa vastu," sõnas ta.

Triinu arvates on hea, et kolme aastased õepojad ka tänasel sündmusel kohal. "Nii näevad nad Eesti traditsioone!“

Inimestega suheldes hakkasin järjest rohkem uhkust tundma, et erinevatele kiusatustele hoolimata just siin, mitte kusagil mujal ei ole.

Jah, hommikune tort jäi küll söömata, kuid päev on pikk. Ja kellel neid kaloreid ikka vaja on, kui ümber on nii palju ilusaid inimesi, kes väärtustavad traditsioone ja on enda jaoks lahti mõtestanud Eesti vabariigi sünnipäeva tähenduse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee